Ettevõtja: loo oma firma ja tee seda varakult

Tänavu 20. sünnipäeva tähistanud agentuur jõudis viimases Äripäeva Turunduse TOPis reklaamiagentuuride arvestuses 11. kohale.

Kel vähegi on ettevõtluse pisikut, siis soovitan kindlasti firma rajada. Mida varem, seda parem, sest hiljem hakatakse juba liialt palju mõtlema ja see võib krampi kiskuda. 

See käib nii turunduse kui ka teiste valdkondade kohta. Ka turunduses on teatud nišid, mis on vähem arenenud või tuleks täita. Kuna see on tänu IT-lahendustele arenev valdkond ja ka IT vajab loomingulist poolt, siis on palju võimalusi. Samas soovitan luua ettevõtteid ka muudes valdkondades, sest Eesti ei saa püsima jääda ainult mõnekümne suurettevõtte peal. Riigisiseselt oleks vaja riske maandada ja oleks hea kui on toimivaid pere- ja väikeettevõtteid, kes aitaks riigikassat täita. Võib-olla on riik teinud selles osas vea, et on esile toonud suurlinna võlusid ja suunanud maakondadest inimesi pealinna, aga samal ajal on võimalik ettevõtlust arendada ka teistes kohtades.

On vaja ainult tahet ja olla valmis selleks, et mingil perioodil tuleb rohkem pingutada. Mina käisin viimati palgatööl, kui ma andsin keskkoolis inglise keele tunde ülikooli ajal, see oli minu esimene ja viimane töökoht.

Töötasin sõbrannaga Eva Truuverkiga, kes hetkel on kampaania Teeme Ära eestvedaja. Õppisin temaga koos ülikoolis õppisin ja olime koos ka Eesti esimeses reklaamifirmas Option, mida juhtis Talis Bachmann. Peale ülikooli lõpetamist püüdsime Tartus reklaamivallas midagi uudset arendada. Tahtsime toona uue ettevõtte Kaubahalli baasil, viia sisse kliendikaardi süsteemi, mida Eestis veel kusagil polnud. Ent saime aru, et oleme valel ajal vales kohas - ükskõik, mis nurga alt me püüdsime uudseid mõtteid ei juurutatud, kõik otsused tehti Tallinnas.

Siis kutsuti meid kahekesi Tallinna  reklaamiäri tegema, aga meile ei sobinud selle ettevõtte ärilis-eetilised põhimõtted. Paari kuu pärast oli selge, et seal me töötada ei saa. Ja kuna kuhugi mujale meil minna polnud, otsustasime sõbranna ärgitusel teha oma firma. 

Alustasime ettevõtte rajamist null krooniga, raha meil ei olnud ja ka haritlastest vanemad ei saanud toetada. Meie esimene kontor oli praeguses sotsiaalministeeriumi majas. Kuna mul polnud kusagil ööbida, siis pumpasin õhtul kummimadratsi täis ja hommikul lasin enne teiste tulemist taas tühjaks ja ööbisin esialgu kontoriruumides enne kui paari kuu möödudes leidsin üürikorteri.

Kõik algas meie tuttavast kliendist, kelleks oli Keila Kaabel. Mul on siiamaani meeles, kuidas me esimest asja trükki andsime. 1990ndate alguses oligi põhiline tegevus see, et midagi kujundati ja siis anti trükki, see oli alati väga kriitiline moment. Tänapäeval tundub see naeruväärne, aga siis juhtus sageli mingeid vigu. Kas disaineritel või trükikojas, nii et oldi väga õnnelikud kui trükis saadi kätte sellisena, et kõik oli korras.

2001. aastal läksid meie teed äripartneriga lahku. Ettevõttes hakkas tekkima kaks suunda: IT ja turundus, reklaam ning tema tegi ettevõtte Ziil ja hakkas tegema IT-lahendusi. Mina tegelesin edasi reklaamivaldkonnaga.

See oli väga keeruline. Üheks võimaluseks oli messide korraldamine mis tõi pideva sissetuleku. Koostöös Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooniga, mille liige ma olen, organiseerimise viis aastat naisettevõtluse messi. Messi pindade müügiga tegelesime pool aastat  ja seegi tõi uusi kliente. Ma ei mäleta, et oleksime tegelenud telefonimüügi ega ka lehereklaamidega. Kliente tõi suust suhu leviv reklaam. Meie headust näitasid tehtud tööd. Ise pidi olema aktiivne ja käima uutel kohtumistel ja võtma vastu väljakutseid. Tuli silmad lahti hoida kes, milliseid töid võib vajada.

Tol ajal oli suhtlemist palju rohkem. Kui täna võib teha kliendiga aastaid tööd nii, et sa pole teda näinudki, siis algusajal viidi pakkumine tihti käsitsi kohale ja arutati läbi. Palju aega kulus sellele, mille eest raha ei saanud. Kõik oli palju intiimsem. Klient odava hinna või muu pärast ära ei läinud, sest omavahel oli tihe side.

Me ei ole riigilt ühtegi toetust ega laenu saanud. Väga raske, peaaegu võimatu oli saada laenu pankadest. Olime mitu aastat ilma autota, enne kuni õnnestus välja kaubelda autoliising. Arvutid tulid ühekaupa, korraga tervet arvutiparki osta ei saanud. Need olid kõige raskemad ajad, täna on stardiabid ja muud võimalused.  Meil toimus tegutsemine talupojatarkuse järgi - niipalju kui rahakotis oli, nii palju kulutasime.

Klienti algusaastatel sisu väga ei huvitanud. Klient oli samamoodi vähe haritud nagu meiegi, ehkki meil oli teoreetiline turunduslik põhi olemas. Aga kliendile seda müüa nii nagu meid oli õpetatud ja mujal maailmas toimus, ei saanud. Pakkumised ja arved olid tihti üherealised. Kedagi ei huvitanud, kes kirjutab teksti ja kes on projektijuht, asjad pidi peitma ridade vahele. 

Siis tuli järgmine raske ajajärk, kus osad kliendid soovisid saada juba pakkumisi, mis vastaksid tegelikule elule ehk kus oli kirjas projektijuhtimine, kujundus, trükk. Teised aga ei tahtnud veel selliseid pakkumisi.

Selles osas on toimunud positiivne areng, kõik on muutunud ratsionaalsemaks. Pole enam logistikuid, sest transport on lahendatud kullerfirmade abiga. Pole ka infovahendajaid, vaid suheldakse otse inimesega, kes teab, mida tahetakse tellida. Ka interneti areng annab ajaliselt väga suure kokkuhoiu. Mõnes mõttes saame teha palju loomingulisemat tööd, sest muud organisatoorsed asjad on meie eest ära korraldatud.

Meie alal on alati põnev -  ükski päev ei sarnane teisega. Toona oli ehk riski ja hirmu rohkem. Täna ei luba kliendile rohkem kui selle, milles oleme sajaprotsendiliselt kindlad, et suudame ära teha. Algul püüdsime olla vastutulelikumad, tehes asju üle oma võimete, jätmata päeva ega tundigi riskifaktoriks.

Kogemus võimaldab riske maksimaalselt maandada ja hoida kliendisuhet nii, et mõlemad pooled oleksid rahul. Algusaastatel tegime ehk ka töid, millega me ise võib-olla nii rahul ei olnud. Püüdsime täita kliendi soovi minemata vastuollu. Täna on meil julgus öelda, et me võime teha nii nagu soovitakse, aga siis ei pruugi töö kliendile meeldida. Me ei saavutata oodatud tulemust või ei näe see hea välja. Ja klient aktsepteerib seda.

Täna tekitab närvipinget pigem see, et meilisuhtluse ja kirjaoskamatuse tõttu tekib väga palju mittemõistmisi. Kirjaoskus, mis varem oli, on ära kadunud ja paljud kirjad, mis meile tulevad, on lühikesed katked asjadest, mida on kuskil räägitud. Seda täitma hakates tekib palju segadust ning hiljem võib klient öelda, et me ei saanud aru ja taheti hoopis midagi muud. Ollakse kannatamatud ja arvatakse, et peaksime lennult lausekatke järgi asju tabama.  Ei kulutata enam aega sellele, et midagi korrektselt kirja panna ja vormistada, aga lõppkokkuvõttes võib kuluda rohkem aega, et hiljem kõik korda teha.

Paljuski tundus algul uskumatu ka see, kuidas teha tööd siis, kui head ideed ei tule. Kuidas sundida ennast õiges suunas mõtlema. See on treenitav ja pole võimalik, et ühtegi mõtet ei tule. Ja see on suur muutus, mis on toimunud, sest sellised agentuurid, kes seda teha  ei suuda, on ära kadunud.

Agentuure, kes on 20 aastat turul olnud ja kellel on samad omanikud, on üldse väga vähe. Väga palju on toimunud omanikuvahetusi, ühinemisi, lahkuminemisi, müüke. Põhipõhjus on ilmselt selles, et kui sa oled loominguline, siis sa ei suuda agentuuri juhtida. Ja kui sa oled väga ratsionaalne, siis jääb loomingulisusest puudu. Võib-olla on minus ühendatud ülim ratsionaalsus ja pere ja kooli poolt kaasa antud loomingulisus, sest masinlikult töötada ei suudaks. Olen tegelenud laulmise, maalimise ja  tekstide kirjutamisega, see on minu trumbiks. Käin aastas vähemalt korra ka seiklusmatkadel.

Alustasin aastal 2006. Kilimanjaro tipu vallutamisega ja sealt sai alguse hobi, mis aitab tööst lõõgastuda. Olen välja andnud kaheksa suurt fotoalbumit, kus on sees nii tekstid kui pildid. Reisidel telefon ei tööta ja e-post ei toimi. Tööl hoiab värskena see, et ma teen midagi, mida ei anna ära, vaid teen seda endale ja see ei ole rahas mõõdetav. Ma vajan seda, sest muidu upuksin kirjadesse ja telefonikõnedesse. On komme kohe vastata ja asju kohe ajama hakata, aga kuna see töö on loominguline ja ka pingeline, mis kliendisuhteid puudutab, siis vahepeal peab tegema midagi sellist, mis aitaks kõik unustada. 

Meile on sattunud ka mõned kliendid, kes on olnud seotud sotsiaalsete teemadega. Oleme teinud koostööd MTÜga Living for Tomorrow, kelle jaoks tegime seksuaalkasvatuse ja inimkaubandusega seotud brošüüre. Sel aastal tegime koostöös Eluliiniga prostitutsioonivastase kampaania "Naine ei ole kaup". Tegime ka võrdse palga päeva kampaania "Tilliga ja tillita", millega eelmisel aastal toimunud  Euroopa liikmesriikide kohtumisel käisin Eestit esindamas kui üks kolmest kõige põnevamast selleteemalisest kampaaniast Euroopas.

 

Autor: Rivo Sarapik, Urve Vilk