Õige lihaveise valikust sõltub edu

20. aprill 2014, 11:00

Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esimees ja 2013. aasta parim lihaveisekasvataja Aldo Vaan tutvustas, milliste tõugude ja oluliste mõjuritega arvestada kasumlikku lihaveisekasvatuse rajamisel.

Aldo Vaani sõnul saab Eestis rääkida 6 levinumast lihatõust: hereford, aberdiin-angus, limusiin, simmental, šarolee ja hele akviteen. Arvuliselt kuulub esikuuikusse ka šoti mägiveis, kes sobib suurepäraselt maastiku hooldajaks, kirjutab 21. aprillil ilmuv Äripäeva ajakiri Põllumajandus.

„KIK maksis 50-90 % šoti mägiveise hinnast kinni ja inimesed kasutasid võimalust,“ selgitas Vaan tõu arvukuse tagamaid. „Šoti lihaveised on väikesed ja aeglase kasvuga ega ole lihatootmise seisukohast tulusad, sest nende lihakehad on väikesed.“

See, millist tõugu valida, sõltub Vaani sõnul suvistest pidamistingimustest. „Kui on toitainetevaesed rannakarjamaad, siis sobivad hereford, angus ja šoti mägiveis, mis on Šotimaa päritolu väiksemad tõud,“ rääkis ta. „Lopsakamatel rohumaadel saab pidada Prantsuse päritolu intensiivse kasvuga kontinentaalseid tõuge nagu limusiin, šarolee ja hele akviteen. Kõige suuremad lihaveised on šarolee, heleda akviteeni ja simmentali tõugu.“ 

Kõige kiirema kasvuga lihaveise tõud on šarolee, simmental ja hele akviteen. Neile järgnevad limusiin, hereford ja aberdiin-angus. Viimased kaks ladestavad hästi rasva ja nende liha on marmorjam. Hästi rasvavaesed tõud seevastu on belgia sinine ja hele akviteen.  Intensiivse kasvuga loomadelt on rasvast liha raskem saada. Kahe aastaga võib lihaveis kasvada enam kui 800 kiloseks, kusjuures rümba kaal on siis üle 500 kg.

Praegu realiseeritakse lihaveiseid 30 kuu vanuselt, sest siis kuulub ta veel noorlooma alla. Vanema looma hind langeb ja temast ei saa nii palju tulu. Peatselt see muutub ja noorlooma vanusepiiriks saab 24 kuud ehk kaks aastat. „Uuringud näitavad, et pullidel hakkab hormonaalsetest muutustest tulenevalt 16-18kuuselt liha kvaliteet halvenema, seetõttu alandatakse noorlooma vanuse piiri, lehmikutega seda probleemi ei ole,“ selgitas Vaan.

Eluslooma äri toob rohkem sisse
„Kui sul on väga hea farm ja korralik juurdekasv, siis tõulooma müük on ikka kasulikum kui lihaks müümine,“ kinnitas Aldo Vaan. Tõulooma eest võib saada mitu korda kõrgemat hinda.

Lihaveise noorlooma hind sõltub tõust ja tõupuhtusest, põlvnemisandmetest. Ühe looma  miinimumhind on 500-600 eurot, kuid see võib ulatuda ka 1000 euroni. Mõnikord müüakse loomi ka kilohinnaga. Eluskaalu hind on viimasel ajal langenud ja ulatub praegu 1,85-1,90 euroni kilost, heal juhul ka 2 eurot kilost. Türki eksporditud 300kiloste loomade eest võis varem saada 2,70-2,80 eurot kilost. 

Oksjonitel tõuseb loomade hind aga mitmetuhande euroni. Eelmisel aastal Eestis toimunud oksjonil oli 105 importmullikat Tšehhist ja Soomest. Kõige kallimalt müüdi neist üks hele akviteeni mullikas, kelle baashind oli 2400 eurot ja lõpphind 4550 eurot. Hind sõltub nõudmise ja pakkumise vahekorrast ning kuna akviteeni on Eestis veel vähe, siis tõusis ka tema hind kõrgele. Kallimate tõugude hulka kuulub ka limusiin. Odavamalt saab anguseid ja hereforde.

Vaan osales eelmisel aastal Prantsusmaal oksjonil, kus 3000eurose alghinnaga limusiini hind kerkis 17 500 eurole. Müüdi ligi 70 pulli, ühe looma keskmine müügihind sel oksjonil jäi 6000 eurole. 

Kõrgeid hindu soosivad Prantsusmaal valitsevad traditsioonid. Eestis tuleb sealiha ja kanaliha palju odavamalt lauale ja paljud on unustanud loomaliha valmistamise oskusedki. Seetõttu on Eestis loomaliha kokkuostu kilohinnad peaaegu 1 euro võrra  madalamad kui mujal. Euroopa keskmine kilohind on 3,80 eurot, Soomes makstakse koguni 4,10 eurot.

Liha hind sõltub lihakusest ja rasvasusest
Veiseliha hind sõltub selle lihakusest ja rasvasusest. Liha rasvasus omakorda sõltub looma geneetikast, tõust, söötmisest, vanusest ja soost. Rasvasuse järgi liigitatakse liha viide klassi. Üldiselt on kõige hinnatum keskmise rasvasusega liha. 1. klassi liha on väga kuiv ja 5. klassi oma väga rasvane. 3., 2. ja 4. on kõige optimaalsema rasvasusega klassid. „Kolmas klass on selline keskmine, mida siin hinnatakse,“ ütles Aldo Vaan.

Lihakuse mõõtmiseks on SEUROP-klassifikaator, mis jaotab liha kuude klassi, milles S tähistab kõige kõrgemat ja P kõige madalamat klassi. „S-klassi liha saab belgia siniselt või selle ristandilt limusiini või akviteeniga,“ selgitas Vaan. „Neil tõugudel on tagakintsul topeltlihastus.“

Mis klassi liha kuulub, ei ole võimalik hinnata eluslooma vaadates, vaid seda hinnatakse pärast tapmist rümba järgi.  Liha hinda mõjutab ka rasvasus, mida määratakse skaalal 1-5. Seda hinnatakse samuti rümba järgi – vaadatakse kui palju on rümba välispinnal ja sisemuses rasva ja selle järgi öeldakse hind.

Kohalikku liha hinnatakse kõrgemalt
Euroopa Liidu ühtsele turule vaatamata on otsemüük teistesse maadesse väga keeruline. „Selts on püüdnud leida rümba või rümbaosade müügi võimalusi Rootsi või Soome turule või elusloomade viimiseks Saksamaale, kuid selgub, et need turud väga hästi kaitstud: igal maal on sama liikumine – eelista kodumaist,“ tõi Vaan välja peamise takistuse.

Nii nagu Eestis, on ka mujal maades hinnad kodumaisele ja välismaisele lihale erinevad, sise- ja välisfilee osas pea kahekordsed. Soomes maksab kohalik sisefilee 50 eurot, kuid Lõuna-Ameerikast imporditud vaid 25-27 eurot. Selles suurusjärgus on ka Eestis veiseliha hind.

Eluslooma hinnavahe Saksamaa turule eksportides on kohalike tootjatega võrreldes kuni 40% eksportija kahjuks.

Eesti, Läti ja Leedu lihaveisekasvatajad osalevad ühisprojektis šveitslastega. Šveitslased ostavad siit rümba, mis on 260-300 kg, lõikavad liha siin tükkideks ja viivad kallimad tükid Šveitsi. Suurema looma rümpa on raskem käidelda, filee läheb liiga suureks ja tarbija ei ole harjunud seda ostma. Odavamatest tükkidest ei ole šveitslased huvitatud, sest nende impordil ei ole kõrge tollimaksu tõttu mõtet, rääkis Vaan.


KOMMENTAARID

Tootmiskarjal on kehvad väljavaated
Indrek Ostrat,
lihaveisekasvataja 2012. aasta oktoobrist

Hetkel olen skeptiline lihaveisekasvatuse nullist alustamise suhtes. Tootmiskarjal ei ole kõige parem seis. Lihaturg on kehvas seisus. Puuduvad sellised väljundid nagu Türgi ja Venemaa. Eesti veiselihanõudlus ei ole kindlasti selline, mis äri üleval hoiaks.
Enamusel, kes kasvatab lihaveiseid, ei ole see ainus tegevusala. Lihaveisekasvatus sobib toetavaks kõrvategevusalaks neile, kel on kõrval olemas loomakasvatus: piimakari, tehnika ja hooned.  Kui alustada nullist ja osta maad, tehnikat ja loomi, siis on investeering väga suur ja tasuvusaeg väga pikk.
Neile, kes alustavad, on soovitus võtta suund tõukarja peale ja teha õige valik tõu osas.  Tõuloomakasvatuses on olukord natuke parem.  Eestis ei ole enamik lihaveisekarja puhtatõuline. Kohapeal on vaja puhtatõulisi loom, siseturg on olemas.
Mina alustasin nullist ja olen vee peal, ilmselt ka jään, kuna lihaveisekasvatus ei ole meie ainuke tegevusala. Kui ainult lihaveise tootmisega tegeleda, siis peaks kari olema väga suur – vähemalt 300 ammlehmaga. Meil on põhikarjas 30 looma, lisaks järeltulev põlv. Meie eesmärk on olla aretuskari ja keskenduda puhtatõulisele karjale, mitte luua tootmiskarja. Eesmärk on jõuda 50 põhikarja loomani. Tegime panuse simmentali tõule. See on suur loom, mis annab hea toitmise korral väga head juurdekasvu ja seda eriti vasikate osas.


Hinnatase on 85% Euroopa Liidu keskmisest
Teet Soorm,
Rakvere Lihakombinaadi juht

Rakvere Lihakombinaadis realiseeritakse kõiki Eestis kasvatatavaid lihaveise tõugusid. Hinnad kujunevad vastavalt SEUROP-ile ja on konfidentsiaalsed. Hinnakujunduses jälgime pidevalt EL liikmesriikide hindu ning pakkumise/nõudluse suhet.
ELi keskmine kilo hind – 12. nädala andmetel 3.75 eurot – saadakse läbi koefitsientide, mis arvestavad erinevate ELi riikide tootmismahte, lisaks on turgudel veel oma spetsiifika, päritolu piirangud, jne. Nt Poola R3 hinnatase on 3.01 eurot.
Võrreldes RLK makstavat lihaveise R3 hinnataset ELi keskmise R3 hinnaga, on see hetkel vahemikus 80%-85%.
Tuleviku osas määravad hinna turustamisvõimalused ja EL hinnatasemed lähiregioonides, kus puuduvad päritolu piirangud.

 

EDETABEL

 

------------------------------------------------------------------------------------------------

21. aprillil ilmuv ajakiri Põllumajandus kirjutab lisaks veisekasvatusele ka investeerimisvõimalustest põllumajandusega seotud fondidesse, Eesti tänavuseks põllumajanduse tippjuhiks valitud Märt Riisenbergist, põllumeeste võimalustest oma toodangut koos töödelda ja müüa jpm.

Kõige enam kasvatatakse Eestis hereforde
 TõugArvukus%
1.Hereford1504725,49
2.Aberdiin-angus1438724,37
3.Limusiin1192920,21
4.Simmental591010,01
5.Šarolee40466,86
6.Šoti mägiveis35466,01
7.Hele akviteen21753,68
8.Belgia sinine12382,1
9.Piemont3400,58
10.Gallovei3130,53
11.Dexter720,12
12.Aubrak210,04
13.Šorthorn10
 Kokku59025100
Allikas: Eesti Lihaveisekasvatajate Selts

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. April 2014, 11:01
Otsi:

Ava täpsem otsing