Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Meid petetakse, sest laseme end petta
Euroopas on liidri- ja otsusepuudus. Ukraina kriis näitab, et kõik, mida Venemaa ette võtab, üllatab. Võib juhtuda, et enne, kui üllatusest toibutakse, on Vene “vabatahtlikud” juba Kiievi all.
Soome endine kaitseminister Elisabeth Rehn näiteks ütleb, et tal tulevad Putini juttu kuulates judinad peale. Judistamise asemel tuleks mõelda NATO-le. Praegu näib meie põhjanaabrite esimene instinkt olevat Kekkoneni tasalülitusaja taassünd. Soomestumine võib tagasi tulla, seda kannustab hirm ehk judinad.
Niisama ohtlik on soovmõtlemine. Usk, et Venemaaga saab suhelda rahvusvahelise õiguse ja demokraatia põhimõtete järgi, on umbes sama vildakas, nagu oli usk, et Kreeka rahandus järgib euroopalikke põhimõtteid. Meid petetakse, sest me laseme end petta.
Olukorrale ei osata reageerida. Kui ka midagi on hakanud pärale jõudma, ei osata ega suudeta uuele olukorrale reageerida. Ikka veel ei teata, kuidas Putiniga käituda. Kõike tehakse liiga vähe ja liiga hilja. Aga illusioonid lähevad kalliks maksma. Pill tuleb pika ilu peale ning pikaajaline stabiilsus toodab vabades ühiskondades poliitikuid, kes ei tunne kriitilist olukorda ära ega oska sellega toime tulla.
Hoiatajad tunnevad end nagu musketärid kakskümmend aastat hiljem – kõikjal askeldavad uue ajastu vürtspoodnikud, kel puudub laiem pilt ja isiklik kuraas. Nad elavad oma väikses maailmas ja loodavad, et ehk õnnestub ikka Putinilt gaasi osta. Sest äri on äri, rahvusvaheline õigus ja rahvaste õigused ei pea seda liiga palju segama.