Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Indrek ja Rein Kasela mõjutavad üksteist karjäärivalikutes

Marta Jaakson, Elen Luht 25. aprill 2014, 15:30

Rein Kasela on tasakaalukas meister, kes on oma andeid rakendanud nii rattakohtuniku kui ka sommeljeena. Indrek Kasela on nagu Hunt Kriimsilm üheksa erineva ameti ja ülesandega, mida juhtida siin- ja sealpool maakera.

Indrek ja Rein Kaselaga intervjuud tehes on nende ühisosa tunnetatav. Mõlemad mehed tunnevad huvi kunsti ja kultuuri vastu ning tunnevad muret maailmas toimuva pärast. Ent samas on tegemist täiesti erinevate inimestega, kirjutab 28. aprillil ilmuv Äripäeva ajakiri Gentleman.

Indrek on nagu välk selgest taevast – ta astub ruumi ja pimestab su sekunditega. Kõneleb just parasjagu nii kiiresti, et jõuab veel vaevu jälgida ja korraks tundub, et kuskil on toimunud laamade kokkupõrge. Indreku mõte vahetub nii kiiresti, et tihti juhtub, et lause lõpp jääb vestluspartnerile vaid arvata. Pärast esimest välgutabamust võib julgelt numbreid lugema hakata järgmise tabamuseni. Kuna niisama jutustamiseks on aega vähe, on vestlus intensiivne ja teemaderohke.

Rein on tõeline härrasmees mõnusa vanaisaliku olekuga, tal on lumivalge juus ning ta on muhe ja tasakaalukas. Reinu hääl sobiks ideaalselt raadiosse järjejutte vestma, see on just piisavalt madal ja mahe. Vestlus Rotermanni kvartalis paekiviseintega veinitoas, kuhu lisavad vürtsi veiniistandustest kaasa toodud kivid ja üks Reinust vanem viinamarjajuurikas, lõi mugava ja sooja õhkkonna, jutustamaks nii veinimaailmast, jalgrattaspordist kui ka Indrek Kasela lapsepõlvest.

Nende kahe härrasmehega vesteldes tajun nii mina kui ka nemad ise, et muist valikuid on tehtud just teineteiselt mõjutusi saanuna. Eeskujuks on üksteisele mõlemad. Nii jutustabki järgnev kirjatükk härrasmeestest Kaselatest, isast ja pojast, ärimeestest, kes tunnevad huvi nii veini- ja filmikultuuri kui ka kunsti vastu.

Koondas Eesti sommeljeed. Rein pakub oma kruubitehase hubases veinitoas tassikese teed ja võtab veinitünnidele asetatud laua taga istet. Alustamegi juttu just eestlaste veini- ja toidukultuurist, mis Reinu hinnangul aasta-aastalt aina paremaks läheb. Veinikaubanduses tegutseb Rein juba 1993. aastast. Varem aitas veinikoolitusi organiseerida Prantsusmaa suursaatkond, kes oli imestunud, miks Eestis sommeljeede assotsiatsiooni ei ole. 2000. aastal otsustas Rein ise asutada Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni (ESA), kus esimesed viis aastat kandis auväärset presidendiametit.

Oma kasvandikud tunneb Rein restoranides ikka ära. “Paremates restoranides on olemas inimesed, kes seda tööd oskavad. Tähtis on see, et teenindaja ei oleks lollim kui klient,” nendib Kasela. Ta meenutab, et kui piirid läksid Eestis lahti, siis äripartneriga sööma minnes tuli omada ka teadmisi, millist jooki ärilõunal toidu kõrvale tellida, kui aga teenindaja ei tea, mida klient soovib, loob see toidukohast negatiivse fooni.

Väga hea ja positiivne näide praegu Eestis on Reinu sõnul restoran Leib, Resto ja Aed, kus on üks Eesti parim kokk ja sommeljee. “Olgem ausad, on restorane, kus joogivalik on sama mis jaekaubanduses. Sommeljee ülesanne on koos kokaga vaadata, milline on menüü ja leida seda täiustama sobivad joogid,” ütleb Rein. Peakokk ja sommeljee võiksid olla partnerid, nemad loovad söögikoha näo.

Isa on superstaar. Paljud ehk ei teagi, aga Rein Kasela oli juba nõukogude ajal rattaspordi kohtunik, muu hulgas kohtunik ka Giro d’Italial ja Tour de France’il. Indrek meenutas, et lapsena oli isa kodus vaikne ja nokitses tihti oma asjade kallal, ent rattakohtuniku rollis teda näha oli tunne, justkui astunuks teise maailma. Isa oli supersaar. Nii lubabki Indrek, et pildistada võib teda ainult isa rattaga, mille ta lubab intervjuude vahel ilusasti läikima vuntsida.

Veinimaailma juurde jõudiski Rein jalgrattaspordi kaudu. Ta meenutas, et pärast trenni kosutuse saamiseks soovitas treener juua veega pooleks segatult punast veini. Ja kuna õlu Reinule ei maitsenud ja ka limonaade ei olnud toona saada, osutus valikuks veega segatult vein, mis mekkis hästi ja oli ka hea kosutaja.

Indrekule veine soovitada ei ole Reinu sõnul tarvis, nooremana tutvus ta juba kodus veinikultuuriga ning palju liikuva mehena on isa sõnul ise lisa­tutvust teinud. Küll aga meenutas Rein, et Indreku tudengiaastatel tuli kodus paremad veinipudelid ära peita, sest kui Indrek sõpradega juuraõpingute vahel koju tuli ja hoogu mindi, nööbiti ka pudelid lahti.

Režissööriks ja kosmonaudiks. Kui küsin, kelleks tänane investeerimispankur lapsena tahtis saada, tuleb vastus pärast isaga konsulteerimist peaaegu kohe. “Lapsena tahtsin ma ikka režissööriks saada, peale kosmonautide ja muude asjade,” lausub Indrek. Filmiarmastus tuli tema sõnul lapsepõlvest ja lapsepõlv ise olla tänu isale lausa filmilik olnud.

Indrek räägib, kuidas ta isaga reisis ja sai võimaluse näha erinevaid kohti, mistõttu tunduski kõik olevat olnud justkui filmis. 1987. aastal lubati Indrek koos isaga välismaale. Koos perega reisida ei saanud, kuna nõukogude võimud kartsid, et Rein võtab pere ja läheb tuulte poole. “Ükskord me emaga isegi arvasime, et isa on ära põgenenud. Kapid olid kahtlaselt tühjad, me olime siis päris pettunud, kui ta tagasi tuli,” meenutab Indrek. Ta märgib ka, et lisaks sellele, et Rein nii mõnegi jalgratturi põgenema aitas, pakuti ka Kaselate perele emigreerumise võimalust, ent vanemad otsustasid, et laps peab ikka kooli ära lõpetama. “Ma pidin ju Moskvasse ülikooli minema,” ütleb Indrek muigega. Ja lisab kohe juurde, et mõned ohvrid, mis vanemad tõid, on ehk liiga suured olnud. “See on see, kui sul on üks laps.”

Normaalne boheemlane. Indrek meenutab, et kui isa kodus müttas, parandas torusid, jooksis aiakäruga ringi ja oli sinna juurde ka elektroonikainsener, siis 15aastasena Itaalias nägi ta isa esmakordselt teises valguses. See oli Giro d’Italial. Eestis oli isa normaalne inimene, aga ühel hetkel märkas Indrek, et kõik miskipärast seisavad. Isa tuli helikopteriga ja seal oli sadu, tuhandeid inimesi, kes kõik plaksutasid talle. Isa elas fantaasiamaailmas. “Minu jaoks oli see isegi skisofreeniline, sa oled nõukogude kodanik ja teisalt tuled helikopteriga ja sind ümbritsevad suured telekaamerad. Kuidas ta suutis sealt tagasi tulla ja olla normaalne isa? Öelda maailma parimatele proffidele, mida nad tegema peavad...” meenutas Indrek.

Samas peab Indrek isa boheemlaslikuks tüübiks. Ta räägib õhinal loo sellest, kuidas isa 1979. aastal esimest korda välismaale sai. Tavaline nõukogude turist ostis teksaseid ja elektroonikat, aga Rein ostis automaki, tulbisibulaid, kuna tegemist oli Hollandiga, ja teemantsõrmuse emale, kuna neil oli pulma-aastapäev. Indreku hinnangul oli see täiesti ebaloogiline.

Ema on liim, kes hoiab joone peal. Kui isa on Indreku hinnangul Hunt Kriimsilm ja on suutnud ka kõrges vanuses teha radikaalseid karjääripöördeid, siis pere kael, ema, on Indreku sõnul hästi fookustatud. Indreku ema tahtis juba lapsest saati saada hambaarstiks. Indrek ütleb uhkus­tundega, et ema sai väga heaks hambaarstiks. “Ema on nagu liim, kes hoiab meid ühe joone peal ja meie liigume isaga sinusoidselt seal ümber. Ma ei ole ainuke must lammas meie pere­konnas, kes mitme ameti peal on,” märgib Indrek kohe. Ta lisab, et Rein on suutnud nii neljakümne- kui ka kuuekümneaastaselt teha elus ootamatuid pöördeid, nagu näiteks muutuda elektriinsenerist jalgrattaspordi kohtunikuks või avada järsku oma veini­tuba. Ja seetõttu on tema Reinuga võrreldes karjääriredelil veel päris noor. “Ma arvan, et isa on oluliselt laiahaardelisem kui mina. Isa rahvusvahelise karjääriga võrreldes olen mina veel päris poisike.”

Rein ütleb, et Indrekul oli oma iseloom juba noorest peast olemas. Indrek oli tema sõnul lapsena aktiivne poiss, kes tegeles nii peotantsu kui ka kergejõustiku ja suusatamisega.

Õiglustunne olla poisil tugevalt sees olnud juba varakult ja eks see mõjutas Reinu sõnul ka poega eriala valikul. Tehnikamees Indrekust ei saanud, see oli isale selge. “Töötasin Sauel masinatega ja panin ta paariks kuuks mutrit keerama, et ta ka nina õliseks saaks, aga seal oli näha, et humanitaarpool oli talle sobivam,” lausub Rein, kes ise õppis Tallinna Tehnikaülikoolis elektriinseneriks.

Suurimad väärtused, mida Rein koos abikaasaga pojale kasvatades edasi püüdis anda, on ausus, inimestest lugupidamine ja korralikkus. “Seda ma mäletan päris hästi, et kui vihikus olid suured varesejalad, siis naine tõmbas lehe välja ja ütles, et kirjuta uuesti. Kord pidi majas olema,” meenutab Rein.

Samuti pidas Rein oluliseks, et Indrek tunneks maaelu. “Kui sa näed maaelu, siis sa oled ikkagi kahe jalaga maa peal ja näed seda tööd ja vaeva.”

Elutarkused liiguvad kahtepidi. Rein tunnistab, et Indrek on talle palju õpetanud, hoidnud teda aktiivsena. “Ta tunneb nii paljude asjade vastu huvi ja ka mul ei ole niimoodi tulnud mõtet, et hakkan nüüd koduseks pensionäriks. Kui vaadata tema edasipüüdlikkust, olen mina mõnes asjas leebem ja tema konkreetsem. Tema ütleb, et misasja, see tuleb niimoodi ära teha ja valmis,” iseloomustab Rein Indreku aktiivsust.

Isa ja poeg suhtlevad omavahel täpselt nii palju, kui võimalust on. “See on umbes nii, et ma helistan sulle kohe tagasi,” ütleb ta muiates. Rein nendib, et eks Indrek ikka võimaluse piires püüab vahel läbi käia. Seda, millega poeg tegeleb, kuuleb aga tihtipeale Indreku sõprade käest. Samas nendib Rein, et poeg võiks ehk veidi rahulikumalt võtta.

Rein tunnistab, et kuna Indrek on pere ainuke laps, siis püüti teda ikka mitte ära hellitada. Indreku kasvatamises oli tema pigem leebem ja abikaasa rangem pool. “Abikaasa hoidis sellist joont, et mingit eputamist ei ole,” lausub Rein. Kasvatamise tähtsaima komponendina nimetab ta vastastikust usaldust. “Me usaldasime teda ja ta ei vedanud meid alt. Ula peale Indrek ei läinud, vahel tulid aga sõbrad hoopis külla ja siis vesteldi lausa poole ööni.” See oli Reinu sõnul vanematele meelt mööda.

Uhke on Rein selle üle, et kõige taustal on Indrek jäänud inimeseks, olemas on hea õiglustunne ja abivajajale ei keera ta kunagi selga. Ja head meelt valmistab Reinule see, et äri ei ole Indrekut kalgiks muutnud. Silmad on Indrekul isa sõnul lahti ja on tore, et ärimaailma pingeid suudab Indrek hobidega tasakaalustada.

Lisaks sellele, et Indrek on investeerimispankur ja rohkemate ettevõtete nõukogus kui kooli alustaval poisil vanust, on talle südamelähedaseim kunst, kino ja filmide tootmine. Indrek proovib enda sõnul aastas teha ühe või kaks kunstilist filmi. Viimase filmiga läks tema hinnangul hästi, see on praeguseks juba 32 festivalil käinud ja ka mõned olulised auhinnad saanud.

Hobid maandavad intensiivset elu, ilma ei saa. Indrek nendib, et paratamatult pingutavad inimesed üle ja elavad intensiivset elu. “Mina tunnen eriti halvasti kella ja me isaga ei ole vist kunagi üheksast viieni tööd teinud. See intensiivne elu vajab vaheldust, midagi, mis seda kompenseeriks ja paratamatult vajame ka kontrollimatust,” nendib Indrek. Seetõttu harrastab ta peale filmide tootmise  ka purjetamist ja ski touring’ut (mägedes suuskadel matkamine – toim).

Rein ütleb intervjuu vahel uhkusega, et Indrek on kaks korda ka üle Atlandi seilanud. Indrek ise ütleb, et üritab suvel nii palju merel ja talvel mägedes olla kui vähegi võimalik. “Suured loodusvormid meeldivad mulle, olgu see siis ookean või mäed. Kolm asja, mida enim naudin, on meri, mäed ja kõrbed. Meri on Eestis olemas. Mägesid ja kõrbe tuleb mujalt otsimas käia.” Need hobid annavad võimaluse arvestada ja sõltuda ja loodusest lugu pidada. “Need loodusjõud on sinust suuremad. Ma ei lähe merd või mägesid alistama, vaid need on rahustavad tegevused,” hindab ta. Indrek lisab, et sellised tegevused toovad inimese tagasi maa peale ja muudavad tagasihoidlikumaks. “Kui nende asjadega ei tegeleks, lendaks mu ego katusest välja,” lausub ta.

Muu hulgas tegeleb Indrek mediteerimisega. “Kui sul on suhteliselt kiire eluviis, siis sa paratamatult jõuad oma elus mingite etappideni. Täna ma elan liiga kiiret elu, loodetavasti tulevikus on rohkem järelemõtlemise aega,” loodab Indrek. Mediteerimiseni jõudis ta samuti läbi armastuse filmidesse. Kuna Indrekule meeldisid David Lynchi filmid, hakkas ta uurima, millega Lynch veel tegeleb. Siis tuligi välja, et Lynch mediteerib. Teda eeskujuks võttes alustas asjaga ka Indrek.

Galerii ja kino on samuti hobi. Galerii ja kino on Indreku jaoks küll hobid, ent ta juhib neid siiski kui ettevõtteid. “Minu töö on valdavalt olla ettevõtete nõukogudes. Seal on lihtne inimestele näpuga näidata, et tehke niimoodi. Ma ei ole kunagi ettevõtet Exceli tabeli järgi juhtinud,” iseloomustab ta, et ettevõtmistesse tuleb hingega suhtuda.

Kunsti on Indreku hinnangul mõtet investeerida ja ta võrdleb seda aktsiatesse investeerimisega. “Kui sulle see toode või tegevus meeldib, millega see firma tegeleb, siis on see väga hea alus, miks ühte investeerimisotsust teha. Ma olen alati öelnud, et ostke sellist kunsti, mis teile meeldib, ja kui te kahtlete, siis küsige kellegi käest nõu,” selgitab ta.

Indreku enda kodus on palju sellist kunsti, mis on tema sõnul pärit tema enda aiast. Kunstiarmastuse sai Indrek kodust. Kuna Rein suhtles paljude kunstnikega, nagu näiteks Malle Leis, Villu Jõgeva ja Raul Meel, siis räägibki Indrek, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem hakkab nostalgitsema ja otsima, kas siis meelevaldselt või teadlikult, sidemeid oma lapsepõlvega.

“Kunstiga seotud esimene impulss oli see, kui käisime Malle Leisi stuudios, seal oli sügavroheline värv ja tundsin seal esimest korda hea kohvi lõhna. Neil oli espressomasin ja plaadi pealt tuli Steve Reichi muusika – see oli nagu fantaasiamaailm. Kohvi ja õlivärvi lõhn on mulle väga tugevalt meelde jäänud,” meenutab Indrek. Malle Leis kasutas muide oma teostes palju juurikaid just Kaselate aiast.

Ka veinitoa seinal ripub Indreku toodud maal. Reinu sõnul tõi Indrek maali kohale, et sein nii tühi ei oleks. Kodus on Reinul samuti palju Malle Leisi töid. Kunstniku elukaaslane oli omal ajal Reinu koolivend.

Kirev tutvusringkond. Tutvusringkond on nii Reinul kui ka Indrekul väga kirev. Rulatajatest ärimeesteni. Indrek ise räägib, et kool on teda palju mõjutanud. Juhtunud on ka seda, et Indreku sõbrad ühel hetkel hoopis Reinu sõpradeks saavad.

Paljudel Indreku koolikaaslastel on majanduslikult hästi läinud ja Indreku enda hinnangul on Gustav Adolfi Gümnaasiumist palju terviklikke inimesi kasvanud. “See on võitjate põlvkond. Ühel hetkel hängite koos ja mingil hetkel avastad, et oo, et me oleme sellisel positsioonil ühiskonnas. See on tulnud loomulikult, me ei ole olnud noored ja vihased respublika mehed, kes on öelnud, et kõik on valesti ja kõik müürid tuleb murda. Me ei ole privilegeeritud ja me ei ole pidanud selle positsiooni saamiseks valetama ja varastama. Sellel põlvkonnal on palju empaatiat,” iseloomustab ta. Indreku naaberklassi poisid tegid Skype’i, klassivend oli ka Alexela Energia ASi tegevjuht Marti Hääl, suhtekorraldusfirma KPMS & Partnerid OÜ üks omanikest Henri Käsper.

Indreku sõnul oli tema lapsepõlve aeg mõneti ka ideaalne aeg. Ei pidanud oma vanemate vastu mässama, vaid sai ühiskonna vastu mässata. “Ja ühiskond kukkuski kokku ja tuli uus kord. Me olime ärevatel aegadel barrikaadidel, sellist kogemust paljudel inimestel ei ole.”

“Meil ei ole kunagi olnud ambitsiooni omada lennukeid ja maju. Kui raha üle jääb, siis see läheb kohe ühiskonda tagasi. Endale mammona korjamisel oleme me halvad, aga palju inimesi me oleme rikkaks teinud küll,” ütleb Indrek, naeratus näol.

Usk inimeste sisemisse headusse. Intervjuu teist osa jätkame Sõpruse kinos, mida Indrek opereerib firma Must Käsi alt. Seisame aegu ja palju samme tundnud Sõpruse kino trepil ja räägime sellest, mis Indrekule muret teeb ja mille üle ta uhkust tunneb.

Praegusaja ühiskonnas valmistab Indrekule enim muret poliitbroilerite klassi vohamine. Indrek ütleb, et tema ei usu parteisüsteemi, vaid ekspertide maailma. “Tänasel poliitilisel maastikul tegutsevad inimesed, kes peale poliitilise karjääri erasektoris tegutsenud ei ole. Kui sa tahad hamba­arstiks saada, siis pead õppima, litsentsi tegema. Kui tahad advokaadiks saada, pead õppima, eksami tegema, kui tahad poliitikuks saada, siis ei pea midagi tegema,” arutleb ärimees, seistes boheemlaslikus Sõpruse kinos. Samuti ei meeldi Indrekule see, et praegune valitsus loob välisettevõtetele paremad tingimused kui kodumaistele.

Ta räägib innustatult, et alati on olnud eesotsas targad mehed, kellele riik toetub. Sõpruse kino trepil seistes küsib Indrek: kes on Eesti järgmised Lennart Merid, Jaan Krossid ja Enn Soosaared? “Kõik tahavad külatargad olla, aga küla tahaks need targad hoopis kividega surnuks visata. Päris niimoodi liidriks ei saa, et sa ronid lihtsalt poodiumile ja hakkad juhtima,” nendib ta. Indrek soovib praegusaja ühiskonnalt rohkem solidaarsust ja empaatiavõimet. Küsimusele, mida ta ootab Taavi Rõivaselt, vastab ta, et vaatab huviga, mis saab, olles samas optimist ja humanist. “Ma arvan, et inimesed sisimas on head,” ütleb ta ja lisab, et kui vaatab kahekümneaastaseid, siis tunneb ta end turvaliselt. “Nende väärtushinnangud on paigas,” ütleb ta selle jutu lõpetuseks.         

_________________________________________________________________

Indrek Kasela

Omanik

OÜ Temnikova & Kasela Galerii, OÜ Must Käsi 2 (Sõpruse Kino), Birnbaum & Kasela OÜ, MTÜ Must Käsi, MTÜ Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, MTÜ 60 sec, LA24 Holding OÜ

Nõukogus

Salva Kindlustuse AS, Osaühing Vettel (kalatööstus), Ridge Capital AS, Premia Tallinna Külmhoone AS, AS Premia Foods, aktsiaselts Nordic Foods, Elke Grupi AS, AS PKL, AS Kevelt, EPhaG AS, AS Toode

Juhatuses

OÜ Doverix (kinnisvara üürile andmine), Noblessneri Jahtklubi OÜ, MTÜ Eesti Kultuuri Koda, MTÜ Vitamiin Loft, Lindermann, OÜ Transtech Service, ManageTrade OÜ, Fine, Wood and Company OÜ (Restoran Köök). OÜ X-pression, Birnbaum & Kasela OÜ, Managetrade OÜ

• Indrek Kasela omab LL.M kraadi õigusteaduses New Yorgi Ülikoolist (1996), bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolist (1994) ja tunnistust ELi õiguses Uppsala Ülikoolist.

• Alates 2003. aastast on ta Baltikumi suurima erakapitalil põhineva fondivalitseja Amber Trust partner, vastutades Amber Trusti tegevuse eest Eestis, Lätis ja Venemaal.

• Eelnevalt on ta olnud HEX Tallinn (Tallinna börsi) tegevjuht (2002), informatsioonikaitsetarkvara arendamisega tegeleva äriühingu AS Privador asutaja ning tegevjuht (2000-2001), konsultant  investeerimispanganduse ja riskikapitali firmas Baltic Cresco Investment Group AS (1996-2000) ja advokaat advokaadibüroos HETA (1994-1995).

 

Rein Kasela

Sündinud 6. aprillil 1941. aastal Tallinnas.

Lõpetas 1959 Tallinna Polütehnikumi ja 1967 TPI elektrotehnikateaduskonna.

Jalgrattaspordikohtunik ja sporditegelane.

Sportimist alustas 1956 kergejõustikutreener Olav Karikose õpilasena, jätkas 1959 Kalevis Olaf Olmanni juhendamisel jalgrattasõiduga. Kohtunikutegevust alustas 1960. aastal.

Tegutsenud kohtunikuna Moskva ja Ateena OMil, elukutseliste Tour de France’il ning Giro d’Italial. Töötas 1969-1970 Kalevi velodroomil treenerina, olnud 1993-96 ASi Valior Hulgi direktor, 1996. aastast veinispetsialist ja 1998. aastast OÜ Manipenny juhatuse esimees, 2000. aastal asutas Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni (ESA), kus esimesed aastad kandis presidendi vastutust.

Ta on kuulunud Jalgrattaspordiföderatsiooni presiidiumi.

1992-1993 Jalgratturite Liidu asepresident. Jalgratturite Liidu auliige (2007).

_________________________________________________________________

Püsti jäävad vaid tugevad

Näitleja Tiina Tauraite vestles esimest korda Indrek Kaselaga “Püha Tõnu kiusamise” võtetel. Varasemalt oli ta märganud Indrekut kunstnike ja vabameelsetega ühes seltskonnas tiirlevat, ent ei teadnud, kes ta täpsemalt on.
“Indrek on tõeline džentelmen,” ütleb Tauraite. Ta iseloomustab Indrekut anekdoodiga: “Džentelmen oskab tegelikult akordioni mängida, aga see pill ei maandu iialgi tema põlvedel. Tema sõrmed ei puuduta iialgi selle labase pilli klahve.”

Kes iialgi Indrekuga kokku puutunud on, teab, et suhtlemine ei ole talle probleem. Indrek saab Tauraitelt kuhjaga positiivseid sõnu – ta on intelligentne, tohutu laia teadmiste hulgaga, lõbus ja alati maitsekas.

Alati ei pea see, mida sa teed, olema rahaliselt kasulik, vahel võib asju teha lihtsalt tunde pärast. Tundest, et tahad aidata, missioonitundest või sellest, et kunstist tuleb õnn ja valgustatus.

Tauraite vaimustavam mälestus Indrekust on see, kui Indrek Moskvas “Kajaka” gastrolli ajal giid oli. Indrek näitas Moskva tõelist olemust. Ööklubi Rasputini näol nähti elu, mis oli suurem kui tõelisus. “Seal oli hetki, kus kohanemisvõime pandi proovile. Tõelisuse ja mängu vahel balansseerides jäid püsti vaid tugevad. Nõrgad kustusid, uinusid võimetusest kohaneda ja nautida.”

 

Oota alati ootamatut
Praegune Alexela Energia ASi tegevjuht Marti Hääl oli Indrek Kasela klassivend 11 aastat tollases Tallinna 1. Keskkoolis, praeguses Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Koos õpiti ka Tartu Ülikoolis samal kursusel juurat. Ka malevas sai samas rühmas käidud.

Indrek on Hääle sõnul nii värvikas karakter, et selle lühidalt edasiandmiseks tema sõnavarast ei piisavat. “Tema puhul oota alati kõige ootamatumat. Intsu mõttelennul ning vajadusel ka tegudel ei ole klassikalisi raame, mis teda pärsiks,” iseloomustab Hääl kamraadi.

Hääle sõnul on Indrek väga omamoodi lahe tüüp juba kooliajast ja põhiolemuselt tundub talle, et seniajani. Ta nendib, et elukogemuse ja küpsusega mõned aktsendid lisanduvad ja mõned kaovad. Ent erinevalt paljudest temaealistest ei ole Hääle hinnangul siiski 42+ aastat Intsu puhul ära võtnud teatud idealismi nii suurtes kui ka väikestes asjades.

Kõike teeb ta ikka südamest – klassivendade vaheline rivaalitsemine, mõõduvõtmine kergejõustikus või suusatamises, umbusk mistahes reeglitesse koolis, malevas või pioneeriorganisatsioonis, kirev tudengielu või investeeringud ning restorani ja galerii pidamine. Enda asja eest suudab ta ikka hästi seista – see ilmselt võibki olla võitjate põlvkonna tunnus.

 

Elu kui kunst ja kunst kui elu
Henri Käsper, Kommunikatsioonibüroo KPMS vanempartner, Indrek Kasela pinginaaber 11 aastat.

“Minu jaoks on Indrek elukunstnik selle sõna kõige otsesemas, aga ka kõige positiivsemas mõttes. Indrek on mees, kes võtab elu kui kunsti ja kunsti kui elu. Ta võib mistahes küsimusele läheneda süsteemse, pisematessegi detailidesse laskuva analüüsi kaudu, lennata teemast üle vaid loetud sekunditega või vaadata asjadele läbi boheemlasliku vine, kusjuures igas variandis oleks omajagu indrekkaselalikkust. Üks on kindel – märkamatuks ei jää ta kunagi.

Indrek Kasela retsept on tegelikult lihtne – suurepärane lastetuba ja hea haridus, maitsestamiseks korralik annus kultuurihuvi ja mässumeelsust. Indrek on käivitaja tüüp, kelle haaret kadestavad usutavasti paljud.

Erilise austuse ja imetlusega olen ma aastaid vaadanud Indreku isa Reinu ehk papa Kaselat, kes nii tubli poja on üles kasvatanud ning kelle kirge ja pühendumust veinikaupmehena võiks mistahes auditooriumile tuua tõelise ettevõtlikkuse eeskujuks.”          

28. aprillil ilmuv Äripäeva ajakiri Gentleman kirjutab veel innovaatilistest värvi muutvatest sametise tekstuuriga päikeseprillidest,sellest, kuhu New Yorgi Harlemi linnaosas kinnisvarasse investeerida, lisaks on juttu miljonieurosest käekellast ning pilguheit värvilisele kevadmoele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. April 2014, 15:31
Otsi:

Ava täpsem otsing