Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rattasõit - ettevõtjate kulukas hobi

26. aprill 2014, 09:12

Ärimees Hanno Riismaa sõnul sai talle väntamine oluliseks elu osaks juba nooruspõlves ning tänaseks on sportlik hobi kujunenud elu lahutamatuks osaks.

Oma lõbuks on ärimees Hanno Riismaa sõitnud lapseeast peale. Tänane investeerimispankur ja riskikapitalist Riismaa istus lapsena rattasadulasse iga päev, seltsiks vennad ja sõbrad. "Mäletan, et kord oli nooremal vennal ratas katki ja kuna ta väga tahtis sõpradega "sõitma" minna, jooksis ta ratta kõrval kaasa peaaegu kümme kilomeetrit," mäletab ta üht esimest rattasõitu koos noorema vennaga.

Aktiivsemalt hakkas Riismaa võistlema 2006. aastal, kui vennad tõmbasid ta uuesti rattasõidu juurde ja Sigvard Kukk innustas Riismaad sadulasse istuma ja sportlik hobi korralikult ette võtta. Sellest ajast hakkas mees ka süstemaatiliselt ja sihiteadlikult treenima ning võistlema. Paraku otsustas ärimees peale pikka kaalutlemist rattaspordiga tegelemise lõpetada ning pühenduda ärile ja perele. Paar viimast aastat Riismaa enam võistlemist ei harrasta, vaid naudib sõitu niisama.

Valik: kas pere või ratas.

"Elu peab tasakaalus olema ja on palju muid asju, mida teha - pere ja äri. Kui tahad olla väga hea ettevõtja või spetsialist, siis ei jõua olla väga hea rattur," nentis Riismaa.

Hobirattasõidul on tavaliselt kolm taset. Esimesel tasemel on äsja võistlemisega alustanud, kes stardivad kõige tagumisest stardigrupist. "Seal tagaotsas tehakse ikka igasugu asju kuni selleni, et pannakse rattad raja kõrvale maha ja minnakse käsipidi kokku," meenutas Riismaa.

Teisel tasemel on võimalus koos proffidega treenida ning kolmandal kujuneb rattasõidust elu põhiosa, mis ei jäta enam aega muuks. "Kolmandal tasemel ei ole enam isegi seda aega, et sõpradega ühist treeningut kokku leppida, sest iga minut tuleb kulutada treeningule. Selleks ajaks on kõik mitteratturitest sõbrad su numbri oma mobiilist kustutanud, sest nad teavad, et sulle ei ole mõtet helistada, sest oled niikuinii trennis," kirjeldas Riismaa.

Riismaa sõnul hirmutaski muu elu kadumine teda sedavõrd, et ta otsustas rattasõiduga tõsise tegelemise lõpetada. Samas meenutab ta hetke, kus esimest korda tundis, et saavutused on juba päris kõrged ning aeg ratas kokku pakkida ning elama hakata.

Rein Taaramäed edestades.

"Ühel Tartu rattarallil suutsin end peagruppi sõita ning pärast finišit vaatasin, et isegi Rein Taaramäe jäi selja taha. Loomulikult ei lähe sellised profid kaasa amatööride üliohtliku grupifiniši heitlusega nende jaoks nii vähetähtsal võistlusel. Siis tekkis mõte, et äkki nüüd tõmbaks tagasi. Lisaks käib selliste võistlustega, kus tõsised hobiratturid sõidavad, kaasas ka ohtlik pool. Näiteks maanteesõidus on finiš ohtlik, olen näinud enda ees inimesi äärekivisse sõitmise tõttu saltosid tegemas. Ka ise olen ühel Tallinna rattarallil kukkunud kümme meetrit enne finišit, ja siis longates üle joone komberdanud," räägib Riismaa, et hobi võib kujuneda äärmiselt eluohtlikuks, kui seda liiga tõsiselt võtta. Lisaks muidugi on rattaspordiga tõsiselt tegelevatele inimestele väga oluline hea varustus, mis aga võib maksta liigagi palju.

"Rattad on Eesti "tipprahvasportlastel" või "rahvatippsportlastel" sama head kui maailma tippudel. Auto võib vana olla, aga spordivarustus lihtsalt peab olema väga hea, ja oi kui paljud ei julge kodus öelda, mis nende ratas maksab," naeris Riismaa.

Esimese eredama mälestusena meenub Riismaale rattasõit ilusa ilmaga maanteel - nii Otepääl kui Prantsusmaal. Maastikurattaga on ta mõõtnud teid Hiiumaal Kõpus ning Kõrvemaal. "Meeldejäävaim osa on kindlasti maanteevõistlustel mitmekümnelises grupis sõit, sooja ilmaga, heal asfaldil, kummide sumin nagu mesilasparves. Ja kui ka korraks juhtgruppi vedama lähed, siis see väike mõte, et sel hetkel oled sa kõige ees, on võimas... See hetkeline illusioon... Unistustel on võimas jõud," muigas ta.

Halbadest asjadest meenub ärimehele, kuidas Kalevipoja maratonil ülipalava ilmaga kaasvõistleja vedelikukaotuse tõttu kokku kukkus, kuid õnneks lõppes lugu hästi ning mees jäi elama.

Nagu igasugune distsipliini vajav elu osa, õpetab rattasõit eneseanalüüsi ja tasakaalu, mis on oluline nii elus, äris kui ka tööl, rõhutas Riismaa.

Enn Veskimäe armastus läbi elu

Mööblitööstuse Standard arendamisega tegelev ärimees Enn Veskimägi tutvus hobikorras rattaspordiga teismelisena ning siis saigi tema vaieldamatult suur armastus rattasõidu vastu alguse. Peamine, mida rattasport Veskimäele andnud, on hea tervis, sportlik vorm, tugev tahtejõud ning järjekindlus. Veskimägi on ka Eesti Jalgratturite Liidu juhatuse liige.

"Jalgrattasõit on sellepärast mugav ala, et ei nõua erinevaid tingimusi nagu näiteks tennis, kus sul peab olema väljak, broneeritud kellaaeg ja paariline. Jalgrattaga võid alati sõitma minna, kas või kohe pärast tööd, ükskõik mis ajal," sõnas Veskimägi.

Tänaseks on Tallinnasse ja Tallinna lähiümbrusse ehitatud üsna palju jalgrattateid, kus Veskimägi pärast tööd paar tundi väntab. "Kunagi on Jaan Kirsipuu öelnud, et alla kahetunnise trenni pärast pole mõtet riideidki vahetada," naeris Veskimägi. Ka tänavune talv on olnud tema sõnul rattasõbralik, sest lumi tuli maha alles aasta viimastel päevadel ja nii sai rattasõiduga tegelda peaaegu detsembri lõpuni.

"Kunagi noorena, Sotšis treeninglaagris, juhtus niisugune lugu. Läksime päeval kahekesi individuaaltrenni, rahulikult paariks tunniks sõitma, kui miilits meid Adleris kinni pidas. Küsiti, miks meil puudub treener saatemasinaga. Hakkasime siis eesti keeles teda kiruma ja tegime näo, nagu ei saaks hästi vene keelest aru. Aga miilitsakapten oli kohalik eestlane Hugo Reiljan, kes sai eesti keelest väga hästi aru ja ähvardas meid järgmine kord jaoskonda viia, kui me veel ilma saatemasina ja treenerita maanteele satume," meenutas Veskimägi.

Rattasõit kui südamelähedane ja armastatud hobi on Veskimäe sõnul tema elu lahutamatu osa, kuni tervis vähegi lubab.

Maanteeratta hind kuni 10 000 eurot

"Tipp maanteeratas, süsinikust, elektrilise käiguvahetusega nagu mul, maksab umbes 7500 eurot, kuid on olemas brände, mis veidi kallimad ja hinnad lähevad kuni 10 000 euroni. Samas, kasutatuna saab ka kahe tuhande eest väga hea tippratta," sõnab Riismaa.

Lisaks tuleb tema sõnul iga 700-800 km järel maastikurattal ketti vahetada, maanteerattal harvem.

Väga head liimitavad maanteekummid maksavad umbes 100 eurot. "Kui hea ratas olemas ja kukkumisi ei ole ning rattalaagris ei käi, siis kulub umbes 7000 km läbisõidu ja 10 võistlusega hooajal keskmiselt 1500-2000 eurot," arvab ta. See sisaldab tema sõnul kuluvaid varuosasid ja riideid, võistlustasusid, autosõite võistustele, spordikeemiat ning muu vajalikku nipet-näpet. "Osadel võistlustel tuleb arvestada ka päev varem kohalesõidu ja ööbimisega. Ja tore on minna mitmekesi ühe autoga ja siis kulusid jagada. Selleks, et sõita, tuleb ka korralikult süsivesikuid süüa. Jalgrattakilomeetri hind tuleb kallim kui taksosõidul," nendib Riismaa ning lisab, et "kondimootor" on tegelikult väga ebaefektiivne. "Kui üks euro konverteerida süsivesikuteks, see ära süüa ja siis saadud energia kulutada liikumiseks, siis võrrelduna selle sama euro eest autole bensiini ostes jõuab vist kaugemale," pakub ta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. May 2014, 13:01
Otsi:

Ava täpsem otsing