Ametiühingute koha võtavad sisse kodanikeühendused

1886. aastal 1. mail toimus Chicagos Haymarketis tööliste streik ja meeleavaldus, mille käigus nõuti kaheksa tunni pikkust tööpäeva. Kahjuks kiskus üritus vägivaldseks. Algatuseks viskas keegi meeleavaldajate seast politsei suunas pommi, mille peale politseinikud avasid töörahva pihta tule. Meeleavaldajad jooksid laiali, jättes Chicago tänavale lebama neli laipa. Selle verise sündmuse mälestuseks kuulutas teine internatsionaal 1. mai töörahva pühaks. Selle tähtpäeva on ametiühingud üle maailma võtnud enda nähtavaks tegemise päevaks ja nõukaaegsete paraadide sarnaseid üritusi korraldatakse ametiühingute egiidi all üle maailma. Muu seas, kui keegi tunneb 1. mai paraadi järele igatsust, siis kõige lähem nostalgia­laksu saamise koht on Rootsi – seal tähistatakse töörahva püha ulatuslikult ja siiralt, punalipud lehvivad, valjuhäälditest hüütakse loosungeid ning kostab marsimuusika.

Ametiühingud on nõrgukesed. Eestis on ameti­ühingud nõrgukesed, töörahvas on Soomes ja üldrahvalikke kogunemisi 1. mail ei toimu. ­Pigem on rahva südame võitnud mai alguses toimuv “Teeme ära” liikumine. Selgi aastal kääritakse juba seitsmendat korda 3. mail käised üles ja talgute korras puhastatakse kodulähedasi paiku ja metsaaluseid. Eks seda võib ka omamoodi töö pühaks nimetada.

Kahe nimetatud tähtpäeva lähedus viib mõtte tahtmatult ametiühingute ja vabaühenduste võrdlemisele. Ametiühingud on aegade algusest olnud organisatsioonid, mis kaitsevad töösuhtes nõrgemat poolt – töötajat. Inimesed ühinevad vabatahtlikesse organisatsioonidesse ja hoolitsevad selle eest, et töötajad saaksid õiglast tasu ja et töötingimused oleksid korralikud. Sel juhul on tööandjad justkui see tugevam ja kurjem pool, kelle vastu tuleb organiseeruda. Üksiktöötaja võib jääda nõrgukeseks ja tema mõjuvõim lahjaks, aga suurema seltskonnaga on võimalik tööandjale kambakat teha ja streigiga ähvardada.

Kodanikuühendused on nagu 21. sajandi ametiühingud. Ainult et nende puhul on tugevamaks ja kurjemaks pooleks riik või omavalitsus ning nõrgemaks pooleks kodanikud, kes organiseeruvad oma õiguste kaitseks vabatahtlikesse ühendustesse. Riigi ja omavalitsuse vastu võib üksikisiku võimust väheks jääda, aga mitmekesi koos kõlab hääl tugevamalt. Selliste vabaühenduste musternäidised on asumiseltsid – Uue Maailma selts, Kalamaja selts või Kassisaba selts. Need organisatsioonid koondavad asumites elavaid inimesi. Nad tahavad, et omavalitsus nende huve arvestaks ja nende ettepanekuid kuulaks. Jutt käib ju lihtsatest ja arusaadavatest asjadest – kuidas korraldada asumi heakorda, kuidas sättida parkimist ja liiklust, et oleks mugav elada, kuidas teha nii, et elukeskkonda planeeritavad kinnisvaraarendused oleksid mõistlikud ja arvestaksid miljööd. Sellised vabaühendused küll streikidega ähvardada ei saa, aga valimispäeval tahaksid kõik poliitikud ja võib-olla ka ametnikud olla pigem oma kodanikuühnendustega sõbrad.

Kodanik olla on uhke ja hää. Ametiühingud on tänapäeval üsna retrohõnguline nähtus. Kiiresti muutuvas majandusruumis pole neist suurt tolku. Kaheksatunnise tööpäeva asemel on hoopis aktuaalsem, kuidas kaasata tööprotsessi need inimesed, kes võib-olla kaheksat tundi päevas töötada ei saa või ei taha. Töö ei ole ammu enam eriline defitsiit, pigem on puudu nendest, kes töö hästi ja ladusalt ära teeksid. Nii mõneski majandus­harus on tööandja praegu töötajast nõrgemas seisus. Tänapäeval kipub olema nii, et jõupositsioonilt tegutsevad pigem riik, ametid või omavalitsused, kelle eest kodanikud peaksid kaitset otsima. Ja sellisteks vabatahtlikeks organiseerumisvõimalusteks on vabaühendused, mille abil kodanikud ühiselt oma õiguste ja huvide kaitsele asuvad ja riigiga dialoogi peavad.

Võtame homme pitsikese viina proletariaadi mälestuseks ja teeme pühapäeval oma koduümbruse puhtaks. Meid ei määratle mitte eelkõige see, mis ametit me peame, vaid see, kes me oleme inimese ja kodanikuna. Ja kodanik olla on uhke ja hää.