Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Appi, kaupmees röövib!
Kaubad on kallid ja valik kesine. Kaupmees kruvib hindu üles nii palju, kui annab. Mina nimetan sellist olukorda klikipõhiseks röövimiseks.
Kaubanduspindade lisandumine ei ole kaupade hindu alla toonud, pigem vastupidi. Kaubavalik on endiselt kesine: peaaegu igas keskuses on ühed ja samad ketikauplused, kus pakutakse sarnast valikut.
Kauplusi tuleb juurde ja kulud nende ülalpidamisele kokkuvõttes suurenevad, kuid tarbijaid ju juurde ei teki. Turistide hordidele saavad loota enamasti vaid Tallinna kesklinna keskused.
Tekib küsimus, kuidas kauplused nii väikesel turul hakkama saavad. Ja ega muidu ei saagi, kui panevad kaubale maksimaalselt kõrge hinna.
Kannatajaks on Eesti tarbija, kes saab endale vähem lubada, kuna maksab nurisemata kinni kaupmeeste küsitud hinna ja koos sellega ka kaubakeskuste ambitsioonid.
Alandame toidu käibemaksu. Selleks, et olukorda muuta, laseksin ma alustuseks näiteks toidukaupadele kehtiva käibemaksu poole võrra alla. Oponendid väidavad seepeale, et riik teeb sellega kingituse kaupmeestele, kes hindu nagunii ei langeta.
Kui toidukaupade hind kukuks kümme protsenti, saaksid inimesed rohkem osta. Toidukaupade käive kasvaks ning ma ei oleks kindel, et käibemaksu alandamisest tekkinud tagasilöök oleks nii suur, kui kardetakse.
Nii saaksid inimesed endale lubada kvaliteetsemat ja mitmekesisemat toidulauda.