Kõver turg teeb valeotsuseid

Igaüks võib veerand tunniga üldjoontes selgeks saada, mida tähendavad ideaalne turg ja konkurents. Häda on selles, et reaalses maailmas on hulk turu normaalseks toimimiseks vajalikke eeltingimusi tihti täitmata. Turumajanduses muutub aga ühe osapoole edu üldiseks kasuks üksnes kindlatest reeglitest kinnipidamise korral, muidu mitte.

Kolm näidet. Võtkem vaatluse alla hiljaaegu üles tõusnud konkurentsi- ja turuprobleemidest kolm. Esiteks konkurentsiameti ettepaneku konkurentsi parendamiseks raviteenuste rahastamisel; teiseks odavaima viina hinna ning kolmandaks avaliku sektori poolt üüripindade ehitamise põhjendatuse küsimuse.

Keskmisega ehk viina hinnaga on vähemalt põhimõtteliselt kõik selge: hinnakokkulepped on keelatud. Küsimus on ju ainult selles, kas selline kokkulepe tegelikkuses ka eksisteeris ja kas seda on võimalik tõestada. Laiemalt vaadates on aga turgudel probleemiks ka nn kiskjalik konkurents, hindade alandamine ülejäänud konkurentide turult väljatõrjumiseks ja seeläbi veel paremate tingimuste loomine uuteks turumoonutusteks. Seega kui tahame, et kartellileppeid sünniks vähem, tuleks rohkem hoolitseda selle eest, et nende sõlmimiseks oleks vaja enamat kui mõne turuosalise kokkulepet.

Tervishoiuteenuste olukord nii lihtne ei ole. Kahtlemata on mõistlik konkurentsiameti ettepanek lisada ravikindlustuse seadusesse selged kriteeriumid, üksnes mille täitmise korral on haigekassal teatud erialade puhul õigus haiglavõrgu arengukavas (HVA) toodud haiglaid raha jagamisel ilma piiranguteta eelistada. Mitte nii nagu praegu, kus ülejäänud tervishoiuteenuste osutajad saavad haigekassa rahale konkureerida vaid siis, kui seda HVA haiglatest üle jääb.

Majanduslikult õige ja loogiline ettepanek, kuid sugugi mitte lihtne teostada. Ehkki me oleme oma avaliku sektori tõhususe suhtes teravalt kriitilised, ei tunne me avaliku sektori ökonoomika vastu kuigi suurt huvi ning peame mitmes valdkonnas rahalisi arvestusi suisa loomuvastaseks. Kui konkurents toob kaasa näiteks odavaima viina hinna alanemise, ei tekita see ilmselt küsimusi, kuid odavamate tervishoiuteenuste pakkumisse me ilmselt nii rahumeelselt ei suhtuks.

Valdavale osale meie kaaskodanikest meeldivad kindlasti palju enam n-ö vastaspoole esindajate väited, et meditsiinilise kvaliteedi tagab teenuse osutamise komplektsus ja meeskonnatöö ning et tervishoiuteenuste konkurentsile avamine on suhteliselt keerukas just kvaliteedi säilitamise seisukohalt. Meditsiini seisukohalt on see võib-olla õige, kuid ei pruugi olla. Ent ökonoomika seisukohalt tähendab see päris kindlasti kõige tavalisemat plaanimajandust, kus plaanivälistel konkurentsi pakkujatel sisuliselt kohta ei ole.

Samas kui me tulevikus tervise eest palju rohkem maksta ei taha, peame tahes-tahtmata senisest enam hakkama mõtlema tervishoiu ökonoomikale, sealhulgas võtma kasutusele sellise ebainimliku mõiste nagu optimaalne teenus. Loogika ütleb seejuures, et mitmekesiseid teenuseid saab kõige paremini (täielikumalt ja odavamalt) rahuldada mitmekesise teenusepakkujate võrgu abil. On ilmne, et tervishoiuteenuse optimeerimise idee on ääretult ebapopulaarne, kuid paraku on see meie arenguid silmas pidades vältimatu tegevus. Kuna avalikku raha tervishoiule juurde tulemas pole, tuleb ajapikku kas piirata teenuste osutamist või anda inimestele rohkem valikuvõimalusi.

Otsustamisvabadust pole. Aga mis otsustamisvabadusest saab rääkida, kui inimesel pole võimalik valida erinevate pakkumiste vahel ega huvi mõelda pakkumise mahu peale; kui turg on finantseerimisskeemidega moonutatud ja valikutegija turult piisavat tagasisidet ei saa ning kui arve maksab kinni haigekassa. Olukorra muutmiseks ei ole sugugi vaja, et meditsiinile tervikuna tuleks vahetult inimese rahakotist rohkem raha. Optimeerimisprotsessi käivitamiseks piisab täiesti, et kui sümboolsegi osa osutatud teenuste hinnast (mitte visiiditasu) maksaks tarbija ja samas ulatuses muutuks odavamaks ravimid.

Munitsipaal- või riiklike üürikorterite ehitamise küsimuse võtsin vaatluse alla aga mitte üldsegi turu ja konkurentsiprobleemina, vaid tuletamaks meelde, et selles nähakse meedet, mille abil on võimalik muuta tööjõuturgu mobiilsemaks just regionaalpoliitilistest huvidest lähtudes. Sest turg on siin oma otsuse juba langetanud.