Passiivmaja ehitaja mõtleb keskkonnale

Hoone energiatõhusus ning kõik see, mis sellega suuremal või väiksemal määral kaasas käib, tõuseb järjest enam päevakorda. Inimesel, kes igapäevaselt ehituse või ehitusfüüsikaga kokku ei puutu, on küllaltki raske selles valdkonnas orienteeruda, kirjutas 5. mail ilmuv Äripäeva ajakiri Oma Maja.

“Kui inimene soovib heas usus soetada või ehitada võimalikult energiasäästlikku kodu, siis tuleb tal arvestada asjaoluga, et mõisted, mis kinnisvaraturul liiguvad, võivad kohati üsna segadusse ajada,” ütleb Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi energiatõhusa ehituse tuumiklabori spetsialist ning passiivmajade projekteerimise ja ehitusega tegeleva Sense Concepti projektijuht Margus Valge.

Valge toob esile levinumad mõisted nagu passiivmaja, madala energiatarbega hoone, liginullenergiamaja, B-klassi maja jne. Sellises olukorras soovitab ta alati konsulteerida spetsialistiga, kes kõiki mõisteid selgitada oskaks ning ühtlasi annaks adekvaatset nõu, kuidas eesmärgi saavutamine võimalikult lihtsaks muuta.

Energiasäästlik maja püüab ja hoiab energiat. Kristo Kalbe Eesti Passiivmajaliidust ütleb, et energiasäästlikul majal on efektiivne vorm ja optimaalne paigutus ilmakaarte suhtes, et vähendada soojust kaotavat pinda ning suurendada päikeseenergiat koguvat pinda. Siiski on päikeseenergia kogumisest vähe kasu, kui hoone seda hoida ei suuda. Seega peab energiasäästlik maja olema ka sooja- ning õhupidav.

Kalbe sõnul on Eestis energiatõhusal ühe­pere­elamul vähemalt pool meetrit soojustust ning ligi 90% soojustagastusega ventilatsiooniseade, mis tagab värske õhu aasta ringi. Lisaks peab kogu konstruktsioon olema külmasillavaba ning ka akende, sealhulgas aknaraamide soojapidavus peab olema võrreldav muu välispiirde omaga.

Energiatõhusate ehitiste ehitamisega tegeleva Xpert Solutions OÜ partneri Pert Lombi sõnul on energiasäästlikkuse puhul kõige tähtsam hetk, kui inimene teadvustab, kui suurt energiasäästu soovitakse saada. Vastavalt sellele antakse projekteerijale lähteülesanne.

Lombi sõnul tuleb arvestada, et üldjuhul liigub tavalisest majast soe välja järgmiselt: katus 4%, ventilatsioon 31%, seinad 15%, põrand 4%, tarbevesi 22%, õhulekked 6% ning aknad ja uksed 18%. Nagu näha, saab suurt kokkuhoidu juba sellest, kui kaotada majast loomulik ventilatsioon, mis omakorda eeldab juba ka õhulekete likvideerimist läbi täiendavate seinapiirete soojustamisega.

Väike kulu ja mugav sisekliima – passiivmaja. Energiasäästlike majade hulgas on enim levinud passiivmajad. Kalbe sõnul on passiivmaja geomeetriliselt võimalikult kompaktne ehitis, milles on tagatud väga väikese energiakuluga mugav sisekliima. Lomp lisab, et maja peaks olema planeeritud võimalikult lihtsana, sest kõikvõimalikud nurgad ja arhitektuuriliselt huvitavad nüansid võivad tekitada hea pinnase külmasildade tekkeks. Neid olukordi pole küll võimatu lahendada, kuid see-eest kulukas. Lisaks peavad ka vundament ja põrandad koos katusega olema väga hea soojustusega.

Passiivmaja puhul võivad meie kliimas seinte soojustuse paksused olla kuni 40–50 cm. Samuti aknad, nende raamid ja klaasid peavad olema spetsiaalselt passiivmajadele mõeldud. Õhutihedus ja hea soojustegus raamid on märksõnad ning ka klaasid peaks olema õige kattega, et talvel laseks madalal päiksel tuba kütta. Siseste klaaside ja seinte pindade erinevus ei tohiks olla üle nelja kraadi, sest see on see, kus inimkeha seda erinevust selgelt tundma hakkab.

Passiivmaja neto kütteenergiavajadus on 15 kWh/m²a, mis iseloomustab energiakadu hoonekarbist, sealhulgas õhuleketest ja ventileerimisest, ning näitab energia hulka, mida on vaja ruumi lisada mugava sisekliima tagamiseks. Kalbe sõnul on selline kütteenergiavajadus niivõrd väike, et talvel on võimalik 20 m² toa soojusmugavus saavutada kümne teeküünla või nelja inimese kehasoojusega.

Nõuete abil küttekulud alla. Passiivmajade ehitamisele eelneb ka põhjalik energeetiline analüüs, mis kõikide hoonete puhul on individuaalne ning mida saab teostada selleks ettenähtud tarkvarapaketiga PHPP (Passive House Planning Package).

Margus Valge sõnul on võtmetähtsusega selgitustöö Eesti Vabariigis kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuete kontrolli ning passiivmaja standardi osas. Esimene neist on projekteeritavate hoonete puhul kohustuslik.

Nõuded on aastatega muutunud järjest rangemaks, kuna eesmärgiks on vähendada oluliselt uute hoonete energiatarbimist. Hoonete kütmisest johtub arvestatav osa maailma energiatarbimisest ja sellel on märgatav negatiivne keskkonnamõju. Kalbe sõnul koondab energiatõhususe mõiste hoonete valdkonnas võtteid, kuidas vähendada hoonete energiatarbimist ja seega ka negatiivset keskkonnamõju. Parimad näited on hoone soojustamine ja õhupidavaks muutmine ning päikeseenergia efektiivne kasutamine. Energiatõhususe suurendamine on samm keskkonnasäästlikkuse suunas.

Teine aga on puhtalt vabatahtlik standard, mis loob suurepärase võimaluse vähendada just hoonekarbist tulenevaid soojakadusid. Lisaks loob see sama standard hea aluspõhja just näiteks liginullenergiahoonete kavandamiseks, kus näiteks suurem osa hoones tarbitavast energiast kaetakse kohapeal taastuvatest energiaallikatest.

Kalbe sõnul on passiivmaja üks olulisi põhimõtteid see, et ei seata ehituslikke nõudeid ehk ettenähtud kriteeriumide täitmiseks on antud vabad käed. See tähendab esiteks ka seda, et passiivmaja võib ehitada igaüks ehk tegu pole kaubamärgisüsteemiga. Teiseks võib kasutada mis iganes materjale ning komponente, looduslikke ja sünteetilisi. Peamine on, et on tagatud sisekliima kvaliteet ja energiatõhusus. Passiivmaja meetodit järgides on võimalik ehitada kõrge energiatõhususega hooneid igas kliimavöötmes.

Investeering ehitusse toob väiksemad arved. Peeter Lomp soovib tähelepanu pöörata maja ülalpidamise kuludele maja valmimisel. Üldjuhul tahavad inimesed soetada maja odavamalt, arvestamata kulusid, mis hakkavad majas elades igal kuul arvetel kajastuma.

Kui tavaliselt kulub 150 m² maja kütmisele, jahutamisele ja muudele seadmetele keskmiselt 200–300 eurot kuus, siis tuleks arvestada kasvõi ehitusplaanis kümne aasta perspektiiviga. See tähendab otsene kulu on 3600 eurot aastas ehk kümne aasta peale juba 36 000 eurot. Kui vastav investeering tehtaks juba maja ehitamisel paremasse soojustusse, ventilatsiooni või küttesüsteemi, oleks kokkuhoid väga suur.

Tihti on investeeringu osakaal isegi väiksem kui 36 000 eurot. Lomp rõhutab, et kindlasti ei kao ära maja ülalpidamiskulud täielikult, kuid sääst võib olla tervikuna 80–100%. Seega, laenumakse võib olla küll suurem, kuid palju väiksemad on selle arvel igakuised kulutused. Lisaks on laenu tagasimakse enam-vähem teada terve lepinguperioodi vältel, kuid energiaturgu ja seal toimuvat ei tea keegi ette ennustada.

Margus Valge elab ka ise energiasäästlikus majas Tartumaa külje all. 2013. aasta lõpus valmis väga madala energiatarbega hoone (vastab passiivmaja kriteeriumitele ning sertifitseeritakse sarnaselt Põlvasse ehitatud eramuga), kus küttesüsteem koosneb gaasi kondensaatkatlast, keskmise suurusega perele mõeldud päikeseküttesüsteemist (5 paneeli ja 800-liitrine akumulatsioonipaak)  ning radiaatoritest.

Oma isiklikust kogemusest ütleb Valge, et 2014. aasta märtsis oli gaasikulu terve hoone peale 16 m³ ehk rahaliselt 9,4 eurot ning aprillis 3,9 m³ ehk rahaliselt 2,3 eurot. Kulu sisaldab nii sooja tarbevee tootmist kui ka hoone kütmist kokku, kuigi nimetatud kuudel kulus gaas eelkõige vee soojendamiseks, sest radiaatorite termostaadid olid sisuliselt miinimumi keeratud. Valge rõhutab, et siinkohal tasub ka meenutada, et enamik märtsi­öödest olid siiski miinuskraadidega.

Mõeldes keskkonnale. Peeter Lombi sõnul on passiivmaja juba olemuselt keskkonda säästev. Konkreetne maja ei tarbi olulisel määral energiat ja see säästab puid, metsa, loodust ja kõike, mis meie ümber elus on. Lisaks on ta inimesele endale tervislikuks elukeskkonnaks, kus paras niiskuse tase ja värske õhk on olemas madalama kuluga.

Uuemad seadmed juba ventileerivad õhku ja ka puhastavad seda, mistõttu inimene saab tunda tõelist naudingut. Kui inimene võtab plaani ehitada endale maja, siis üldjuhul kasutatakse seal ka olmeseadmeid, mis on väga väikse energiatarbimisega, ning ka LED-valgusteid. Lisaks saab kasutada looduslikke materjale, mis veel rohkem kinnitab keskkonnasäästlikkuse põhimõtet.

Näiteks kasutas Margus Valge oma kodu ehitamisel võimalikult naturaalseid siseviimistlusmaterjale, kuna oluline pole vaid hoone madalad ülalpidamiskulud, vaid ka ruumides sissehingatava õhu kvaliteet. Selle saavutamiseks otsustati kasutada lubikrohvi, lubivärve, vaigu­õlivärve ja erinevate pigmentidega toonitud õlisid nii seinte, lagede, trepi kui ka köögimööbli viimistlemisel. Valge rõhutab, et seda tehti eelkõige peres kasvavate väikelaste heaolu silmas pidades.

Lisades passiivmajale taastuvenergia tootmise osa, on võimalik ehitada ka liginull-, neto­null- ja plussenergiahooneid.

 

MIS ON MISTulevikumajaks saab nutikas passiivmaja

MADALENERGIAMAJA. Hoone, mille energiavajadus on oluliselt väiksem kui õigusaktiga nõutud minimaalne tase Eestis. Tüüpiline tase on 25–50% vabariigi miinimumnõudest. Energiakulu väiksem või võrdne 120 kWh/(m²a)

PASSIIVMAJA. Passiivmaja Instituudi poolt defineerituna on kütteenergia netovajadus PHPP tarkvaraga arvutatult väiksem või võrdne 15 kWh/(m²a) või küttevõimsus 10 W/m². Õhutihedus n50 hoone piiretel on väiksem või võrdne 0,6 l/h-ga, toatemperatuur ei tohi ületada 25 °C rohkem kui 10% ajast ja keskmine temperatuur majas sees Eestis peab olema 21 °C.

TARK MAJA. Maailmas laialt hoogu võttev trend, kus maja küttesüsteemid, valgustus, ventilatsioon, turvalisus, vesi ja kõik sellega seonduv on arvuti teel juhitav ja konfigureeritav. Võimaldab luua eriti nutika ja mugava maja, mis käitub vastavalt tema asunikele. Sidudes selle passiivmaja metoodikaga, on tegemist esmaklassilise tulevikumajaga.

AKTIIVMAJA. Väikese energiavajaduse kõrval on fookus muudel teguritel, nagu päevavalguse kasutamine ja taastuvenergialahenduste sidumine hoonega. Erinevate seadmetega püütakse katta maja küttele kuluvat energiat.

NULLENERGIAMAJA. Terminit kasutatakse tähistamaks, et lisaks väga väikesele energia­vajadusele on hoonega integreeritud taastuvenergialahendusi määral, mis katab aasta lõikes kogu hoone energiavajaduse, sh primaarenergia ja ka küttele kuluv energia. Liginullenergiamaja väikeelamu energiatõhususarv on väiksem või võrdne 50 kWh/(m²a).

NULL-EMISSIOONIGA HOONE. Hoonega integreeritud taastuvenergialahendused katavad hoone energiavajaduse ja süsihappegaasi emissioon fossiilsete kütuste põletamisest on null.

PLUSS-ENERGIAHOONE. Hoonega integreeritud taastuvenergialahenduse tootlus (päikesepaneelid või tuulik), mis ületab maja kogu energiavajaduse. Võimalus müüa ületoode tagasi energiavõrku.