Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lääs sai hingetõmbeaja, aga mitte võidu
Märgid, et Venemaa tahab situatsiooni Ukrainaga deeskaleerida – täpsemalt eskalatsiooni külmutada –, tulid aprilli lõpus. Siis ütles Venemaa kaitseminister Šoigu USA ametivennale Hagelile, et Venemaa ei kavatse Ukrainasse tungida (unustades Krimmi).
Sanktsioonid. Avaldus langes kokku Saksamaa koalitsioonivalitsuses heaks kiidetud programmdokumendiga, milles nii kristlikud demokraadid kui ka sotsiaaldemokraadid nõustusid, et Ukraina olukorra edasisel destabiliseerumisel toetab Saksamaa ELi nn kolmanda laine sanktsioonide rakendamist Venemaale. See tähendaks kaubanduspiiranguid, finantssanktsioone, energiapoliitilisi meetmeid.
EL on Venemaa suurim kaubanduspartner, Saksamaa ELi võtmeriik. Võib oletada, et autarkiale osutavad sammud – nagu Venemaa-sisese krediidisüsteemi loomine jms – on siseriiklikuks tarbeks ja moraali hoidmiseks mõeldud propaganda. USA on korduvalt on osutanud Venemaa tegevuse “hinnale”. Näib, et Saksamaa toetus kolmanda laine sanktsioonidele oleks hinnana liiga kõrge.
Omaette tegur võib olla kapitali väljavool. Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi ütles eelmisel neljapäeval allikaid täpsustamata, et Venemaalt on kriisi tagajärjel välja viidud 160 miljardit eurot. See summa on piisavalt suur, et tõsta euro vahetuskurssi – seega ilmselt piisavalt tuntav ka Moskva jaoks.
See kõik on spekulatsioon, aga sobib Venemaa modus operandi’ga. Lavrov jätkas karmi liini, Šoigu deeskaleeris ja Putin vaikis, ka pärast 2. mai Odessa põlengut. Moskva saadab tihti konfliktseid signaale, külvates segadust, ennast millekski kohustamata. Otsustab Kreml ja seda Putini suu kaudu.
Deeskalatsioon. Nüüd näib, et Venemaa on otsustanud eskalatsiooni külmutada. Võimalikule deeskalatsioonile viitab Putini üleskutse Ida-Ukraina separatistidele loobuda iseseisvusreferendumist – mida viimased on lubanud eirata. Võib-olla ei kontrolli Moskva separatiste enam täielikult. Sellele on viidanud välisminister Lavrov. Teine huvitav samm Putini poolt oli toetus 25. mai presidendivalimiste läbiviimisele Ukrainas. Kuidas see teostub, eriti Ida-Ukrainas, on iseasi.
Kokkuvõttes ei muuda see kõik aga peamist: Venemaa jääb sogases vees olukorra peremeheks. Surve Läänele on suur teha hea tahte žest ja tunnustada toimuvat deeskalatsioonina. See aga tähendaks ka status quo tunnustamist koos Krimmi ja separatistidega. Ühesõnaga, USA ja EL on saanud hingetõmbeaja, aga mitte võidu.
Toimetatud intervjuu põhjal.