Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maksutõusulgi on põhiseaduslik raam
Maksuõigus ei ole midagi autonoomset, mis eksisteeriks väljaspool põhiseaduslikku raamistikku. Kavandatavad maksumuudatused peavad olema kooskõlas põhiseadusega ning koormiste kehtestamist ei saa õigustada üksnes sellega, et riigil on raha vaja.
Kui eelmise kümnendi lõpul kippus maksutõusuks piisama sellest, et valitsus viitas rasketele aegadele ja vajadusele riik kriisist välja tuua, siis praegu sellist ülejala õigusloomet aktsepteerida ei saa. Maksumaksjad soovivad, et järjekordsed uisapäisa ja viimasel hetkel riigieelarve täitmiseks väljamõeldud maksutõusud oleksid mingilgi määral põhjendatud. Sõnamurdlikke, mõjuanalüüsideta ja ebaproportsionaalseid maksu- ja halduskoormuse tõuse ei saa kehtestada üldise põhjendusega, et riigil on raha vaja.
Mitu positiivset näidet. Eelmise aasta lõpp andis mitu positiivset elamust inimestele, kes usuvad, et ka riik peab maksumaastikul mütates käituma vastavalt põhiseadusele. Nii tunnistas riigikohus kehtetuks valitsuse määruse, millega tõsteti ootamatult keskkonnatasusid, ning president jättis välja kuulutamata käibemaksuseaduse muudatused, millega sooviti ettevõtjatele kehtestada kohustus deklareerida kõik vähemalt 1000eurosed arved. Mõlemal juhul mõisteti hukka riigi soov iga hinna eest riigikassat täita.
Seega toetavad eri institutsioonid arusaama, et riigieelarve täitmine ei ole ülim eesmärk ning et ka maksukoormust suurendades peab riik järgima põhiseaduslikke printsiipe.