Eestil tuleb globaalsel talendirallil gaasi lisada

Välistööjõu sisserännet puudutavas avalikus diskussioonis on viimase kolme aasta jooksul toimunud märkimisväärne nihe. Eelkõige ettevõtjad, ülikoolid ja nende katusorganisatsioonid on hakanud üha enam rääkima nn nutikast rändepoliitikast ehk targalt juhitud immigratsioonist. Nende sõnade taga kummitab perspektiiv, kus Eesti majandusarengu väljavaateid ja konkurentsivõimet võib lähitulevikus hakata tublisti kitsendama kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide puudus.

Eesti ettevõtetele on välistööjõud lühiajalises perspektiivis vajalik tööjõupuuduse leevendamiseks, pikemas vaates aga innovatsioonisuutlikkuse kasvuks ja ettevõtte konkurentsivõime paranemiseks.

Ülikoolidele on välisõppejõude ning -teadlasi vaja teaduse ja kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Vähetähtis ei ole ka välisüliõpilaste õppemaksust saadav tulu, mis osaliselt võimaldabki neid eesmärke saavutada. Kõik see loob omakorda parema võimaluse täita riigi nõudlust kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu järele.

Pisitasa siia ikka tullakse. Õnneks selliseid inimesi siiamaile ikka liigub. Õigemini tilgub, kui kujundlikumalt väljenduda. Balti Uuringute ­Instituudi hiljutine uuring näitab, et Eestisse saabuvad välistalendid väga juhuslikult. Eestis on varem käidud turisti, vahetusüliõpilase või praktikandina või on tehtud koostööd. Arvestatav osa töötajatest ja kraadi­õppuritest on tulnud siin elava elukaaslase juurde. Samuti on kohapeal elavad tuttavad lihtsalt töökuulutusi vahendanud. Välismaalasi on meelitanud ka üksikud maailma tipptasemel teadusvaldkonnad nii reaal- kui ka humanitaar­teadustes, aga ka erasektor, eelkõige IT-sektor.

Seega Eestisse tullakse, aga mitte mingi selge ja atraktiivse riikliku kuvandi, vaid pigem juhuslike tegurite tõttu.

Eestisse tulekuga tõelised väljakutsed tegelikult alles algavad. Välistalendi riiki meelitamise järel muutub kohe oluliseks tema riigis hoidmine ja kohanemine kohaliku eluoluga. Üks peamine probleem on just tema kohanemist toetavate teenuste, sh kohanemisprogrammide ja toimivate tugivõrgustike puudumine ning teenuste pakkumise süsteemitus. Välismaalasele pakutav info on killustatud ning selle inglise keeles kättesaadavus ebaühtlane. Samuti on teave temale kohandamata, mis omakorda tähendab, et ilma juhendamiseta ei suudeta kõiki vajalikke teenuseid leida.

Probleeme jagub mujalegi. Kuigi selgelt tajutakse kohaliku elanikkonna vähest sallivust välismaalaste suhtes, eelkõige vene keelt kõneleva elanikkonna vastu, on välistalentidest uussisserändajad väga huvitatud tihedast lävimisest kohalikega. Kontakte pärsib aga ühise avaliku ruumi piiratus kokkusaamiseks.

Kohaliku keele oskust peetakse küll väga vajalikuks, ent motivatsioon selle õppimiseks on väike. Praeguste eesti keele kursuste metoodika on küsitletud välismaalaste hinnangul ebaatraktiivne, kursuste kvaliteet kõikuv ning infot nende kohta on taas äärmiselt keeruline leida.

Kitsaskohaks on ka perega kaasatulnud laste võimalus haridusteed alustada või jätkata, sest ingliskeelseid lasteaia- ja koolikohti napib ning nende maksumus on kõrge.

Lisaks on nutikate välistudengite ja välistalendi pereliikmete sisenemine Eesti tööturule keeruline, sest sotsiaalne võrgustik on piiratud, ingliskeelseid praktikakohti vähe ning teadmine meie tööturust ja selle toimimisest napp.

Teiselt poolt on aga Eesti tavaelanikule sisserändega seotud teema endiselt võõras ning paljud arusaamad, hirmud ja eelarvamused taanduvad suures osas siingi info puudulikkusele. Nii kardetaksegi massilist madalapalgalise lihttööjõu riiki saabumist või Rootsiga sarnaste sotsiaalprobleemide teket. Kõik see mängib omakorda kaardid kätte seltskonnale, kes inimeste eelarvamusi paremäärmuslike loosungite abil võimendades poliitilist profiiti lõikavad.

Mõtlemiskohti on seega küllaga, eriti kui võrrelda ennast parimatega. Sest ressursid, süsteemid ja programmid, mida näiteks Soome, Taani või Holland – rääkimata maailma tippklassi kuuluvast Singapurist –, välistalentide ligimeelitamiseks ja kohanemiseks rakendavad, on tõeliselt märkimisväärsed.