Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Loe Tiit Vähi rahumanifesti

Kadri Põlendik 14. mai 2014, 11:30

Ekspeaminister ja Sillamäe Sadama nõukogu esimees Tiit Vähi esines täna transiidikonverentsil sõnavõtuga, mida nimetas rahumanifestiks.

Järgneb kokkuvõte Tiit Vähi sõnavõtust:

Täna on kriisikoosolek. Nii on välja kuulutatud korraldajate poolt. Ma päris täpselt ei tea, mis seda nimetust ajendas, kas see, et majandus langeb, et transiit on langenud või on soov veelkord üles kihutada sõjahüsteeriat või ajendasid kõik need kokku. Mina tahaksin nimetada seda kriisikoosoleku nimetust nonsensiks ja oma sõnavõttu rahumanifestiks kriisikoosolekul.

Eesti sai paarkümmend aastat tagasi iseseisvaks. Kohe alguses võeti eesmärk iseseisva riigina hakkama saada. Eesti on suutnud iseseisva riigina hakkama saada ja suudab ka edaspidi, selles ma olen kindel.

Kuid on paar asja, mis 25 aastat tagasi ja nüüd totaalselt erinevad:

1. 25 aastat tagasi unistasime piiranguteta majandusest, täna elame piirangutemajanduses, kus  igasugused meeletute koosseisudega inspektsioonid kontrollivad kõike ja mõnigi kord võivad nad olla poliitiliselt kallutatud. Tollal tahtsid kõik kätt proovida ettevõtluses, praegu soovivad noored järjest rohkem saada riigitöötajaks, sest seal on ilmselt leib stabiilsem, või minna üldse Eestist ära.

2. 25 aastat tagasi vaatasime optimistlikult tulevikku, mida tahtsime üles ehitada, täna on ühiskond hirmunud ja sõjahüsteerias.

Täna on kriisikoosolek majanduse ja transiidi teemal. Olen täiesti kindel, et see koosolek transiidi arengule kaasa ei aita. Arvestades lektoreid, tundub, et õhk läheb jälle tiineks sõjahüsteeriast, ilmselt räägitakse Eesti relvastamisest, tankide ja soomusmasinate ostmisest, võõrriigi baaside Eestisse kutsumisest, sõja algusest, selle kulgemise variantidest jne.

Kriisikoosolek saab ilmselt jätkuvaks toimuvale massimeedias, kus hirmutatakse Venemaaga, sõimatakse sealseid riigijuhte, raudteejuhte, kohalikke venelasi käsitletakse okupantidena. Inimesi valmistatakse massimeedias ette sõjaks.

Küsin siis nüüd, millal sõda algab, täpsemalt, millal sõda lõpeb, sest sõja ajal ei ole ju mõtet investeerida. Nii mõtlen mina pragmaatikuna ja nii tahaks pöörduda teie poole, kes te hüsteeriat kütate, kuidas see mõjub vähestele investoritele.

Millal algas kriis transiidis ehk transiidi mahtude ulatuslik vähenemine? PriceWaterhouseCoopers'i analüüside järgi algas allakäik 2007. aasta teises pooles ja oli otseselt seotud pronkssõduri käpardliku ümberpaigutamisega. Ei aidanud Eesti Raudtee juhi Kaido Simmermanni mahavõtmine, Ahti Asmanniga vahetamine ja kindlasti ei aita kaasa ka edaspidised vahetused. Probleemid on mujal ja kaubamahud transiidisektoris jätkavad kindlasti vähenemist.

Veeteede ja raudtee infrastruktuuri tasude tõstmine on teinud transiidiahela maksumuse läbi Eesti kallimaks kui naabrite juures. Lisaks transiidisse suhtumine: valitsejad valetasid, kui ütlesid, et transiidi tähtsus Eestis on marginaalne. Tegelikult 2013. aasta numbreid arvesse võttes on transiidi otsene mõju majandusele 6,3% ja kaudne 16%.

SEB analüütik Ruta Arumäe ütles, et eelmisel aastal langes majandus 1,5% transiidi arvelt ja sel aasta samamoodi. 1,5+1,5 protsenti ei saa olla marginaalne.

Pärast pronkssõduri jama kukkus Tallinna Sadam liidrikohalt neljandaks Balti riikide sadamate seas. Eesti Raudtee veomaht on langenud kaks korda. Majandusministeerium arvutas välja, milline oli pronkssõduri teisaldamise hind – kaheksa miljardit krooni aastas, mis tähendab, et pronkssõduri eemaldamise kangelased võivad muutuda antikangelasteks.

Transiidi allakäik jätkub. Tänane kriisikoosolek seda ei peata, õigemini see teema ei huvitagi kedagi väljaspool seda saali ja peab ütlema, et vaadates lektorite nimekirja, ma ei ole kindel, et ka paljud saalisviibijad on huvitatud transiidi või Eesti majanduse kui terviku käekäigust. Mulle tundub, et majandus ja inimestega hakkamasaamine ongi üldiselt teisejärguline asi. Sotsiaalminister ei käi Soome laevalt ehitajaid vastu võtmas sõnadega "Welcome to Estonia", samas käime seda ütlemas Ämaril. Kui selle kohta keegi sõna võtab, öeldakse, et ärgem halagem, meie jaoks on inimestest tähtsamad tankid ja kahurid.

Kuid NSVL ei lagunenud sellepärast, et tanke ja kahureid oli vähe, vaid seepärast, et rahval ei olnud leiba, ei olnud Balti rahvastel, moslemitel, venelastel, Ukrainas.

Mis toimub praegu Ukrainas? Sealset kriisi võis ette näha.

Ukrainas on kaks põhiaspekti: globaalse tasakaalu küsimus ja see, et Ukraina valitsejad ei ole tahtnud saada iseseisva riigiga hakkama.

90ndate algul läks NSVL rahulikult laiali, Saksamaa ühendati ja laiali läks Varssavi pakt. Tollal lubati, et NATO itta ei laiene. See oli uus jõudude tasakaal, milles lepiti kokku ja mida aktsepteeriti. 

Siiski NATO laienes, ka meie asutsime liikmeks, sündis uus jõudude tasakaal, mis ei olnud küll kokku lepitud, kuid mida aktsepteeriti. Eesti liitumine NATOga oli tark tegu, eriti tark tegu oli Eesti liitumine Euroopa Liiduga.

Kui Bukarestis 2008. aastal toimunud NATO tippkohtumisel sooviti kaasata NATOsse ka Ukraina ja Gruusia, siis Venemaa ütles stopp!, sest see polnud enam Jeltsini-Venemaa, vaid Putini-Venemaa. Siis tuli Osseetia, mida NATO vaatas pealt. Euroopa süüdistas, et Venemaa kasutas ebaproportsionaalselt suurt jõudu. Kuid küsimus, kes alustas Osseetia sõda ja missugune oleks olnud proportsionaalne jõud, on siiani selge vastuseta.

Kui NATO laieneb Ukrainasse või lähevad NATO baasid Harkovisse ja Krimmi, siis tegelikult on NATO baasid lähemal Venemaa külje all, kui tahtis Hruštšov 1961. aastal vägede paigutamisel Kuubale. On loomulik, et Venemaale see ei meeldi.

USA senaator John McCain ütles, et NATO väed on vaja tuua Baltikumi, Tšehhi, Poola ja Ukrainasse. Tundis veel kahetsust, et USA ei saada Ukraina jaoks relvi. Mul on hea meel ameerika rahva üle, kes valis oma presidendiks Obama, mitte McCaini.

Venemaa ei saa olla vastu vägede paigutamisse Baltikumi, Tšehhi, Poola, sest need ongi NATO väed. Kuid Venemaa kui suurriik ei pruugi tolereerida baase Harkovis, Luganskis, Krimmis, nagu ei lubanud Kennedy venelasi Kuubale.

20 aastat tagasi Ukraina rahva poolt valitud pealikud on soovinud iseendaga hakkama saada, on aetud oma asja. Kogu aeg on landitud Venemaalt odavamat gaasi ja naftat ja rahvas on elanud viletsuses. Sama toimus Nõukogude Liidus. Probleem ei ole tankide ja rakettide puudumine, vaid leiva puudumine.

Ukraina juhid ei ole saanud hakkama erinevate regioonide liitmisel. Rahvas pole rahul ja seda ei lahenda tankide ja rakettidega. Ma usun, et Ukraina ega Vene sõjavägi ei hakka rahva ülestõusu rakettidega tulistama.

Ukrainas käib sisuliselt kodusõda. Kuna transiit on globaalne, puudutab see ka Eesti majandust ja transiidi olukorda.

Mis saab edasi? Ma ei näe, et keegi käiks Ukrainas välja majandusprogrammi, nagu käidi 1980ndate lõpus Eestis. Ühed oligarhid on saanud sanktsioonid, teised samasugused on määratud kubernerideks ja üks kandideerib presidendiks. Kas Ukraina rahvas usub neid ja hakkab toetama, julgen siiralt kahelda.

Olen rääkinud mõne kolleegiga Ukrainast. Mis toimub? Vastus on, et Ukraina majandus on hävitatud, riik ise enam hakkama ei saa. Ukrainale lubati 17 miljardit dollari abiraha, mis on hea, kuid keegi ei suuda 45 miljoni elanikuga riiki üleval pidada, ilma et riik seda ise teeks. Minu arvates on Ukraina kriis kestnud 20 aastat, olukord on raske. Ma pole ainuke, kes arvab, et see suur riik võib laguneda tükkideks. Ma ei näe jõudu, et miski võiks seda takistada.

Eestis vahetus koalitsioon, aeg-ajalt peavadki koalitsioonid vahetuma, sahtlid peavad saama puhtamaks, nagu ka poliitika. Suhtun hästi uue koalitsiooni sündi, sest iga uus annab uut lootust, uued tegijad pole dogmades kinni ja mis mulle meeldib, nad on liberaalid.

Uus valitsus juba väärib kiitust. Meie noor peaminister on osutund märksa targemaks neist, kes võiksid olla tema vanemate rollis. Valitsus on alustanud dialoogi venekeelse elanikkonnaga, peaminister isiklikult külastas ühe esimese regioonina Ida-Virumaad. Valitsusliikmete avatud suhtlemine Eesti elanikega on võimsam kui mistahes armee, mida Eesti ei suuda soetada ega peagi suutma, sest see oleks mõttetu.

Majandus on tähtis ja riigi julgeolek on tähtis. Minu arvates IRLi kaitseministrid võisid olla ohuks Eesti julgeolekule. Ma ei taha, et Eesti riigimudel oleks copy-paste Iisraelist, nagu pakkus Eerik-Niiles Kross. Siis tuleb hakata ka siin riigi territooriumi eraldama betooni ja traataedadega. Ma usun, et Sven Mikser on mõistlik ja tasakaalukas ja sobib paremini kaitseministriks kui tema eelkäija ja eelkäija eelkäija.

Usun, et Eesti kuulumine ELi ja NATOsse annab meile piisava julgeolekugarantii välisründaja vastu. Välisründajat ma ei näe, sest keegi ei taha Eestit rünnata.

Sisejulgeolek on meie endi asi. Kui meie majandus on korras, inimesed omavad tööd, kehtib euroopalik õigusriik ja inimesed elavad paremini kui naaberriikides, siis on sisejulgeolek korras.

Olin hiljuti Narvas konverentsil. Saalis olid vene noored, kes olid positiivsed, küsisid Sillamäe sadama töökohtade ja arengu kohta. Tegime seal küsitluse, kes sooviks minna pärast kooli lõppu Eestist ära, kuhugi Euroopasse. Peaaegu pooled tõstsid käed. Ma olin lausa ahastuses, sest noored targad töökäed ja -pead tahavad ära minna. Mis saab Eestist, kes siia tööle jääb – sellest peaks paljud mõtlema.

Eesti majandusest räägitakse seinast seina müüte, kuid Euroopa statistika ütleb, et alates 2008. aastast on Eesti SKP kasv olnud 0% ja kui lisada selle aasta I kvartali tulemus, jõuame miinusesse. Kuidas saavad sellisel juhul inimesed paremini elada?

Järeldused, mida tahan tänasel koosolekul välja öelda:

1. Rahu, Eestis sõda ei tule. Eestit ei kavatse mitte keegi, kaasa arvatud Venemaa, rünnata. Peale Ust-Luga sadama valmimist ei anna Eesti liitmine Venemaale midagi, kuid tooks kaasa palju pahandusi.

2. Ilmselt suudetakse sõda vältida ka Ukrainas ja rahvusvaheliselt uues jõudude tasakaalus kokku leppida. Ukraina majandus on tuksi keeratud, sealt ta kiiresti välja ei tule. Sõjaks ei lähe, kuid konflikt jätkub pikki aastaid. Sellest võib saada palju kasu ja kahju.

3. Tuleks hoiduda Eestis sõjahüsteeria eskaleerimisest, muidu ootab Eesti majandust tõsine tagasiminek. Eesti noored lähevad sinna, kus on parem ja julgem elada. Soola- ja tikuärimeestel tasub otsida muid ärivõimalusi. Rahu tuleb hoida ja kaitsta, sest iga rahu on parem kui sõda.

4. Meie rahvusvahelise julgeoleku garantiid on EL ja NATO. Pikas perspektiivis on ELi tähtsus isegi suurem, seepärast peab Eesti tegema kõik võimaliku, et EL ei laguneks, et temast saaks võimas militaarne jõud. Meie rahvuslikes huvides on pikaajaliselt kestev EL.

5. Mis puutub investeeringutesse, siis praegune aeg ei sobi uutesse suurprojektidesse raha paigutamiseks. Ootame, vaatame. Ma ei toeta seda, et kui traditsioonilist transiidiäri ajada ei saa, siis teeme midagi muud.

Täna toimub Muuga sadamas transiidikonverents "Transestonia 2014: Kriisikoosolek", kus poliitikud, majandusteadlased, analüütikud ja eksperdid arutlevad neljas diskussioonipaneelis ettevõtjatega tegevusplaanide ja võimalike tulevikustsenaariumite üle.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. May 2014, 10:30
Otsi:

Ava täpsem otsing