Eesti-Soome suhted. Björn Wahlroos: eestlased, õpetage soomlasi!

16. mai 2014, 00:00

Eesti peab jätkama soomlaste õpetamist, sest soomlased on unustanud, kuidas ettevõtlikku riiki üles ehitada, nendib Soome tuntumaid ja mõjukamaid ettevõtjaid Björn Wahlroos.

Teie viimase aja esinemistest kõlab selgelt läbi, et olete Euroopa pärast tõsiselt mures. On nii palju asju, mis on Euroopas valesti tehtud. ELi ülesehitamist juhtis kitsas eliit ja see polnud läbipaistev. Ma ei pane seda algusaegade läbipaistmatust pahaks, sest eesmärgid olid ju väga üllad – ELi loomise algeesmärk oli kindlustada, et sakslased ja prantslased lõpetaksid teineteise nottimise. Seejärel lisati nimekirja veel asju: majanduskasvu toetamine, turu suurendamine, finantsturgude integreerimine, kaubanduspiirangute kaotamine. Ka need olid üllad eesmärgid.

Kuid nüüd on läbipaistmatuses möödunud juba poolsada aastat ja on aeg mõista: et asi saaks minna õiges suunas, on vaja läbipaistvust ja legitiimsust. Inimesed ei võta Euroopat omaks, kuni nad näevad seda süsteemina, mis poliitiliselt ega majanduslikult hästi ei toimi. Euroopas valitseb ühelt poolt demokraatia defitsiit ja teiselt poolt halb finantsjuhtimine.

Kas poliitikud võtavad Teid kuulda? Muidugi. Probleem on selles, et minu vaated on tsentris. Enamikus Euroopa riikides leidub agressiivselt Euroopa-vastaseid populistlikke parteisid. Minu sõnum on, et EL on teinud suurepäraseid asju. EL on loonud liikumisvabaduse ja investeerimisvabaduse.

Kahjuks oleme teinud ka vigu ja nüüd on jama selles, et kui me nende probleemidega ei tegele, siis paneme ohtu ka kõik saavutatu. Jumal üksi teab, mis saab avatud turgudest ja julgeolekust, kui EL kokku kukub! Nii et ma olen väga ELi poolt.

Kuid pole võimalik luua midagi, mida inimesed ei taha. EL võiks olla nagu  püha Rooma impeerium, suveräänsete riikide organiseeritud liit. Rooma Impeerium oli 500 aastat fantastiliselt edukas ning hansalinnad nagu Tallinn ja Turu võitsid sellest. Euroopas on ennegi olnud väikeste riikide kogum, kes rahus elavad ja kauplevad. Sellele võiks lisanduda veel riigikaitse eest hoolitsev NATO.

Kuidas mõjutab olukord Venemaal ja Ukrainas Soomet? Soome on alati suhtunud Venemaa majanduslikku arengusse skeptilisemalt kui enamik teisi riike. Nõukogude Liidu ajal sai Soome müüa nafta eest Venemaale kaupu, mis poleks alati Lääne turul läbi löönud. See oli meile ülikasumlik, kuid arusaadavalt sai see toimida vaid diktatuuri tingimustes. Pärast 1991. aastat on meie kaubandussuhted vaikselt arenenud, aga mitte plahvatuslikult. Paljud usuvad, et meie kaubavahetus Venemaaga peaks olema hoopis suurem, aga põhjus on just meie skepsises. Enamasti on soomlased olnud ettevaatlikud ja pole Venemaale eriti laienenud. Seega ei tekita Venemaa ebastabiilsus meile erilisi probleeme.

Ka Sampo pole finantsteenustega Venemaa turule laienenud. Ostsime Venemaal väikese kindlustusfirma lihtsalt selleks, et õpetada oma töötajatele, kui raske on Venemaal asju ajada. Nüüdseks oleme selle müünud.

Kas see oli kulukas eksperiment? Ei, see oli pisikene firma. Minu inimesed tahtsid osta palju suuremat ettevõtet, aga mina ütlesin, et ostame väikese lihtsalt harjutamiseks. See õigustas ennast igati. Nordeal on Venemaal pank, mida me ilmselt eelistaksime mitte omada – see on äärmiselt kasumlik, kuid me ei taha sellega laieneda, sest Venemaal on väga keeruline finantssektoris tegutseda.

On küll ka Soome edulugusid  Venemaal, kohe tulevad meelde õlletootjad eesotsas Hartwalliga, kes alustas regioonis Saku õlletehasega.

Milline peaks olema nüüd Soome poliitiline reaktsioon? Kriisi ei jahuta välispoliitika ega sõjalised aktsioonid, vaid turg. Mida iganes EL ja USA on teinud Venemaale vastu astumiseks, on marginaalne. Ainuke asi, mis piirab Venemaad agressiivseid samme astumast, on finantsturud. Venemaa väärtpaberite väärtus on langenud kriisi algusest alates 20–30%, ja see tähendab suurt kaotust.  Samuti on kasvanud kapitali väljavool Venemaalt.

Mida Te arvate Venemaale kehtestatud sanktsioonidest? Ma ei usu, et neist palju kasu oleks –ilmselt on need pigem sümboolsed. Loomulikult on sanktsioonid paremad kui sõjaline tegevus, kuid finantsturud on rahuliku lahenduse leidmisel sanktsioonidest paju suuremat rolli mänginud.

Milline on Teie lähiaja majandusprognoos Soomele ja Balti riikidele? Eestil on suurepärane võimalus arendada välja elujõuline majandus, mis on paindlikum ja efektiivsem kui Soomes, kus on kõrgemad maksud ja suuremad sotsiaaltoetused.

Eesti on baasiks paljudele Soomes tegutsevatele ettevõtetele ning see ongi minu meelest asi, mida te tegema peaksite. Te õpetate soomlastele, kuidas luua ettevõtlikku majandust.

Soome suhtes olen süngem. Põhjus on lihtne: nagu enamikus Euroopa riikides, on ka Soomes tööjõuturul toimunud kummaline areng. Viimase kümne aasta eurotsooni suurim palgatõus on aset leidnud Soomes. Selle tulemusel on investeeringud praktiliselt kokku kuivanud, eriti tööjõumahukatesse sektoritesse. Me lihtsalt peame tööjõuturgu reformima. Õigem oleks öelda, et me peame tööjõuturu looma. Meil pole sellist asja, seda juhivad ametiühingud. Soomes on tööturg hoopis rohkem ametiühingute kontrolli all kui Rootsis või Taanis.

Soomes ei maksta inimestele töö eest, vaid selle eest, et neid töölt eemale hoida? Selle asja nimi on töötu abiraha, ja me maksame seda palju. Ja veel hiljuti me maksime üliõpilastele, et nad pikkadeks aastateks ülikooli jääksid. Oleme teinud palju, et inimesi tööturult eemale hoida, mis muidugi aitab ametiühingutel kõrgeid palku säilitada. See ongi nüüd pannud majanduskasvule piduri. Keegi ei investeeri. Seejuures tööpuudus on vaid ligi 9%, kuid selle taga on meie õnnetu demograafia: väga paljud sõjajärgsetel aastatel sündinud soomlased lähevad just pensionile.

Miks Te nõustusite sügisel Eestis toimuval Äriplaani konverentsil üles astuma? Ma olen Eestist vaimustunud. Eesti on soomlastele nii oluline, peame teilt õppima…. Jah, see kõlab teile peaaegu huumorina, kuid ma ei püüa nalja teha. Püüan öelda, et meil tuleb Soomes mõista, et me peame rajama riigi ettevõtlikkusele ja tööle, lastes inimestel oma tugevusi rakendada. Me oleme selle Soomes unustanud. Usume, et saame rajada riigi poliitikutele ja ametnikele. Oleme ehitanud üles hiiglasliku aparaadi, mis kannab raha üle töötajatelt mittetöötajatele. Muidugi, mingi sotsiaakindlustus peab olema, mis hoolitseb nende eest, kes toime ei tule, ilma et neil oleks selles mingit süüd. Aga me oleme läinud sellega kaugelt liiale!

Ma olen rõõmus, et Tallinna tulen. Olen muidugi käinud varemgi Eestis, purjetanud Eesti külje all, aga mulle meeldib tagasi tulla. Veel imetlen seda, kuidas te tulite välja viis aastat tagasi alanud majandusraskustest. Sõlmisin siis paljude inimestega kihlveo, et Balti riigid ei tule sellest kriisist devalveerimata välja, ja kaotasin kõik need kihlveod.

Kas olid suured summad? Oh,ei! – pudel šampanjat või nii. Asja mõte on aga selles, et ühest küljest oleks mulle meeldinud, kui mul oleks õigus olnud, sest see oleks tõestanud, et tööturgu peab alati toetama paindlik valuuta. Teisalt Eesti näitas, et kui tööturg on paindlik ja inimesed mõistavad oma pikaajalisi huve, siis on ka teisi võimalusi.

See oli valus. Kindlasti. Kui mult selle kohta küsitakse – ja seda küsitakse mult Londonis ja New Yorgis, ehkki ma pole kindel, kas Eestis on poliitiliselt korrektne seda öelda – siis ma ütlen, et see valu oli väike võrreldes sellega, millega rahvas harjunud oli. Teie rahval oli ajalooline õnnetus valuga harjuda, ja seepärast te suutsite selle harjutuse läbi viia. Soomlased ei suudaks. Ja ma ütlen seda suure imetlusega.

Kui palju Teil endal igapäevases elus raha tarvis läheb? Seda ma ei oska öelda. Mul on nii palju elus vedanud, et ma ei hoia igapäevastel kulutustel silma peal.

Kui Te peaksite praegu nullist alustama, mida te teeksite? Oleneb sellest, kes ma olen ja mida ma oskan. Inimesed peaksid tegema seda, mis neil hästi välja tuleb – ja neil peaks lubama seda teha. Mõni meist on teatud asjades parem, teistel on rohkem õnne, aga me peame ise oma elu eest vastutuse võtma ja oma kihlveod sõlmima. Mõni kihlvedu kaotatakse, nagu läks mul selle Eesti devalveerumise kihlveoga, aga teised jälle võidetakse.

Miks Teid öösel üleval hoiab? Praktiliselt mitte miski, mul on suurepärane uni. Inimesed arvavad, et me oleme Sampos mingid finantsässad, aga ei ole me tuhkagi. Me oleme väga igavad inimesed, kes hoiduvad riskidest ja tahavad investeerida ­ainult asjadesse, mida mõistavad. Selle lisaboonus on hea uni.

Isegi 2008. aasta sügisel kriisi ajal olime me õnnega koos, sest olime olnud nii konservatiivsed. Tegime siis mõne oma parima investeeringu. Me olime just müünud 2007. aastal panga taanlastele, nii et meil oli 2008. aasta sügisel 5 miljardit eurot vaba kapitali. Kui hea oli olla 2008. aastal konservatiivne ja omada vaba raha! Sampo oli üks väheseid firmasid, kes 2008.–2009. aasta kriisist kõvasti teenis. Me ostsime 10% Nordeast väga madala hinnaga, lisaks soetasime palju Skandinaavia ettevõtete võlakirju, mille USA investorid olid odavmüüki pannud. Teenisime oma aktsionäridele oma konservatiivsusega kõvasti.

Selle taga pidid siiski olema head juhtimisotsused? Nojah, eks ma vist rõhutan liialt vedamist. See on ikka mitu asja koos – sa pead olema professionaalne, sul peavad olema tööl head inimesed, kes teavad, mida nad teevad. Kõige ohtlikum asi ongi töötajad, kes ei tea, mida nad teevad – amatöörid, hullumeelsete riskide võtjad. Kõigepealt peab sul olema kompetentne professionaalne meeskond, ning siis muidugi võiks õnne ka olla.

Millised Eesti ettevõtted Teile kohe meelde tulevad? Saku. Tallink. Vana Hansapank. Ma väga paljusid ei tea, sest ma ei tee nendega enam otse äri. Ma ei tohigi teha, sest siis ma sekkuksin asjadesse, mida ma ei peaks mõjutama, näiteks Nordea laenupoliitika. Panga ausus võib kahtluse alla sattuda, seega olen õppinud mitte vahele segama.

Kas te ei tahtnud ise Hansapanka ära osta? Meile pakuti hoopis Hansapanga ära ostnud Swedbanki, vaatasime seda kuu aega, aga siis otsustasime teha neile pakkumise, millest oli lihtne keelduda, kui Mario Puzot parafraseerida. Leidsime, et olime juba küllalt riskinud. Me oleksime võinud kriisis hoopis rohkem raha teenida, kui me oleksime tulipäisemad olnud. Kuid finantsturgudel tuleb käituda nii, et sa suudad eluga välja tulla praktiliselt ükskõik millisest tagasilöögist.

Kas Te võtsite Eesti tagasitoomist tsiviliseeritud maailma ka enda missioonina, kui Eesti taas vabaks sai? Alguses küll. 1991. aastal oli see väga raske. Te olite nii seotud Nõukogude Liiduga ja probleeme jätkus kõikjale. Ma usun, et Soome oleks pidanud rohkem tegema. Soomes oli nn vana kooli põlvkond, kes arvas, et NL ei lagune kunagi, ja nad olid liiga ettevaatlikud. Ma olin väikest viisi teisel pool, aitasin pisikeste summadega mõnel eestlasel reisida, kuid mu panus oli väga väike. Soome tervikuna aga ei teinud piisavalt ja mul on selle pärast väga kahju.

Te panustasite välisinvestorina. Siis jah, tõsi küll, algasid soomlaste investeeringud õlletööstusesse, toidutööstusesse. Sel polnud pistmist poliitika ega Soome riigiga, vaid selle taga olid Hartwallid ja Fazerid ja teised omanikud, kes nägid ärivõimalusi. Pikas perspektiivis peakski maailmas nii arengut toetama. Lühiajaliselt peab muidugi aitama, aga eelkõige ei peaks andma mitte arenguabi, vaid lubama turgudel toimida. Mul on hea meel, et Eesti ja Soome vahel toimib normaalne majanduskoostöö. Nüüd saate teie meid aidata, sest Soome on liiga bürokraatlik ja poliitiline, maksud on liiga kõrged ja töötegemist liiga vähe. Eesti on nii oluline soomlastele. Õpetage aga edaspidigi soomlasi!

  • Soome ettevõtlusikoon Björn Wahlroos

Soome mõjukaim ettevõtja Björn Wahlroos on Nordea, Sampo Grupi ja UPMi nõukogu esimees.

Teda peetakse meheks, kes suurendab väärtust kõikjal, kuhu käed külge paneb. 1985–1992 oli Wahlroos Soome Ühispanga eesotsas, kus teda tunti kui nõudlikku ja ausat juhti, kellele meeldisid väljakutseid esitavad alluvad. Ta sai kuulsaks sellega, et palkas mitmeid hiljem säravat karjääri teinud naisjuhte.

Tallalakkujaid Wahlroos enda sõnul ei kannata. Kommenteerides Sampo ülevõtmist, on Wahlroos märkinud, et suurim väljakutse oli juhtimine – tema eelkäija oli loonud maatriksorganisatsiooni, mis Wahlroosi sõnul oli mõeldud selleks, et mitte kedagi koondada. “Siis saabusin mina ja kahe kuuga lasin vähemalt pooled juhid lahti,” ütles Wahlroos intervjuus Wall Street Journalile.

Wahlroosi vara hinnatakse enam kui poolele miljardile eurole. Tema aastatulu oli 10 miljonit eurot, millega ta on Soomes kuuendal kohal.

Soome ärileht Arvopaperi kõrvutas mullu Wahlroosi ja legendaarset Ameerika investeerimisguru Warren Buffetit. Kümme aastat tagasi Wahlroosile panuse teinud investor oleks teeninud 635protsendilist tootlust, samas kui Buffetit matkides oleks võit olnud vaid 98 protsenti.

Enne eraettevõtjateed tegi Wahlroos arvestatavat akadeemilist karjääri. 1979. aastal sai ta majandusteaduste doktoriks.

Nooruses oli Wahlroos vasakpoolne ja osales isegi kommunistlikus liikumises, kuid võttis 1970. aastate alguses (väidetavalt pärast Nõukogude ­Liidu majandusega tutvumist) omaks liberaalsed põhimõtted, mida hoiab tänini.

Soomerootslase Wahlroosi väljaütlemised põhjustavad nii Soomes kui ka Rootsis sageli tormi. Näiteks märtsis käivitas ta diskussiooni Soome eraisiku maksusüsteemi puudustest Rootsi ees.

 

Tasub lugeda

  • Wahlroosi raamatusoovitused

Mullu ilmunud raamat “The Battle of Bretton Woods” annab ülevaate, miks on läänemaailmas asjad valesti läinud.
Jonathan Rauchi raamat “Kindly inquisitors” räägib sõnavabadust. Oht sõnavabadusele ei tule mitte ainult totalitaarsest maailmast, vaid ka inimestelt, kes nõuavad võrdsust igasugustele lollustele.

 

Tasub teada

  • Soome kolm õnnetut sektorit

Björn Wahlroosi sõnul on õnn Soomet alt vedanud, sest umbes 85% Soome ekspordist tuleb kolmest õnnetust sektorist.
1. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mida iseloomustab Nokia sisuline häving.
2. Paberi- ja tselluloositööstus, mis on Soomes küll hästi juhitud, aga mille kasvu on peatanud konkurents elektroonilistelt kanalitelt.
3. Soomes jõuliselt esindatud raskemetallitööstus, mis samuti ei kasva.
Lisaks ekspordisektorit tabanud ebaõnnele on Soome tööjõud Wahlroosi hinnangul liiga kallis ning seetõttu ei ole ta ka Soome tuleviku suhtes kuigi optimistlik.

 

Tule kuulama!

Björn Wahlroos esineb sügisel Tallinnas Äriplaanil, Eesti suurimal ja mõjukaimal majanduskonverentsil.
Aeg: 24. september 2014
Koht: Nordea kontserdimaja (endine Nokia kontserdimaja).
Registreerimine ja lisainfo: kertu.ruus@aripaev.ee või annely.raudhein@aripaev.ee

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. May 2014, 18:53
Otsi:

Ava täpsem otsing