Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroopasse valitu ei tohiks valija jaoks ära kaduda
Nelja riigikogu erakonna europarlamendi valimisloosung kõlaks kokkuvõetult umbes nii: “Kindlalt (RE) toon mina sulle kõige euroopalikuma palga (KE) koos üksmeelselt tugeva ja turvalise Eestiga (SDE) ilma korruptsioonita (IRL).” See näitab, et kõik parteid saavad aru, et ühtki europarlamendis reaalselt täidetavat lubadust pole mõtet valijale müüa. Parem pakkuda unistusi ja kõlavat sõna.
Igapäevaelust kaugel. Tõsi, kõik poliitikud sellest lihtsast tõdemusest hoobilt aru ei saa. Näiteks küsis värske IRLi liige Anvar Samost inimestelt otse, mida neile vaja. Vastus: julgeolekut, elatustaseme tõusu ja seda, et saadik kui tina tuhka ära ei kaoks. Parteide pealiin pani suures osas naelapeale kogemuste najal juba küsimata pihta. Ja ehk polegi siin nii eriti midagi pihta saada: isegi kui valituks osutunu otsustab niisama unelemise asemel eurosaadikuna kõvasti tööd teha, pole seda mõtet valijale lubada.
Osalt on asi selles, et europarlament on pärast liikmesriikide valitsusi ja mittevalitavat Euroopa Komisjoni teisejärguline otsustaja. Ent see pole põhiküsimus. Asi on selles, et ELi tasandil toimuv on Eesti igapäevaelus kauge, abstraktne, keeruline, igav. Kui just teatud tüüpi lambipirnide keelustamisest ei räägita. Või hiigelsummade kandmisest euroriikide kriisikassadesse. Kuid seejuures meenutagem jälle mõju puudumist: mõlemas küsimuses on Saksamaa konstitutsioonikohtu võim europarlamendi omast märksa suurem, ehkki üht neist küsimustest pole kohus arutanud.
Seega ongi lihtsam “kindlalt” ja “euroopalikku palka” lubada, mitte igava jutuga inimesi haigutama ajada. Mängida emotsioonidel. Nõuda rahu ja julgeolekut. Pärast valimisi võib valituks osutunu rahulikult Brüsseli-Strasbourgi-Tallinna vahet pendeldama minna, ilma et peaks mõne lubaduse täitmise pärast oma pead vaevama.
Ühelt poolt näib, nagu polekski seal võimalik midagi erilist teha, teisalt ollakse siinse publiku silma alt ära, poleks nagu kohustustki.
Platvorm. Kui parteid on aru saanud, et lubada tuleb julgeolekut ja rohkem raha, siis ärakadumise teemal ollakse tagasihoidlikumad. See on tegelikult aga kõige olulisem. Europarlamendi suurim väärtus on, et tegemist on platvormiga, millelt saab edastada Eestile olulisi seisukohti. Asja iva ongi seejuures seal välja paista, aga mitte siin pildilt kaduda. Sest kuidas sa oma valijat esindad, kui sa seal kadunud oled ega suuda enne järgmisi valimisi isegi meenutada, kes sind täpselt kohale pani. Seni on just nii läinud.