Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Elukestev õnne otsing
Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine – eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval – on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl.
Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi.
Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav. Käesoleva teose minajutustajagi lausub: “Me peame kurbuse eest hoolitsema, sest see teeb elu suuremaks ja ilusamaks, annab võimaluse lennata.”
Konflikt unistuste ja tegelikkuse vahel. “Täheselgest, lumivalgest” leiab mitmeid autori korduvaid motiive: liblikad ja liblikakogujad, Vermeeri maalid, õunapuu, kaotus-otsing, rännak. Seekord rändab teos nii ajas kui ka kohas päris kaugele. 20aastase Helsingist pärit noormehe Leo Halme päevikusissekanded algavad 1889. aasta Pariisis ning aegamisi-vihjamisi saab teada üht-teist ka tema minevikust ning kodumaalt lahkumise põhjustest.
Kirjutaja ei ole ülemäära emotsionaalne, kuid ridade vahelt kumab palju kaotusvalu, igatsust ja kahetsust. On ka konflikt unistuste ja reaalsuse vahel, sest oma südames maalikunstniku tulevikust unistav noormees on sunnitud onu abiga vastu võtma telegraafi koha.
Teises osas näeb teda korrespondendina Berliinis vahetult enne Esimese maailmasõja algust ning järgmises osas 53aastase mehena hoopis kaugele Kagu-Aasiasse suundumas. (Elu)ring saab täis 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.
Aastakümneid hiljem selguv tõde. Kuid see ei ole veel kõik. Haahtela poleks ju Haahtela, kui poleks kellegi jälgi ajada või kellegi jälgedes käia…
Raamatu lõpp toob lugeja tänapäeva, 2012. aasta Helsingisse, kus Leo Halme järeltulija hakkab oma vanavanavanaisa päevikuid lugema ja ümber kirjutama. Ning mitte ainult.
Ümberkirjutaja tunneb oma vanavanavanaisaga seletamatut sidet ning võtab ette reisi Saksamaale Bernburgi, kus selgub tõde Leo Halme viimastest päevadest ja surmast.
See ei ole ilus tõde, aga ometi, “kogu maailma kogunenud prahi, kurbuse ja pettumuste alt kumab siiski alati valgust, lumivalge pind”.
Hinnang
“Täheselge, lumivalge” (2014)
Hinnang: 8
Autor: Joel HaahtelaKirjastus: Hea LuguMüügil raamatupoodides ning olemas laenutamiseks paljudes raamatukogudes