Taasleiutame jalgratast

18. mai 2014, 12:30

Kevade saabudes kohtab linnapildis taas palju kaherattalisi. Eestis on  jõudsalt populaarsust kogunud jalgratta kasutamine, ent tegemist pole pelgalt transpordivahendi, vaid elustiiliga. Leidub meistreid, kes on omapäraste velode ehitamisest endale äri loonud.

Üks selline mees on rattabrändi Anthony Clay Bicycles looja Tõnis Savi, kes on enda sõnul enam-vähem terve elu ratta seljas olnud. “Esialgu isa meesteratta pulgale konstrueeritud eraldi sadulal, hiljem juba oma velodega,” meenutas Savi, kes sõidab rattaga nii transpordi kui ka trenni mõttes. Arhitektina töötav Savi ütles, et ratas on aidanud tal uuesti mõtestada ka oma nägemust linnaruumist. Oma brändi Anthony Clay Bicycles (ABC) all tegeleb mees rataste renoveerimise, disaini ja ehitamisega. ACB asutas ta neli aastat tagasi, kui ühel hetkel kogunes renoveerimist ootavaid rattaid ja ratta­osi nii palju, et isikliku vajaduse piir sai ületatud. Savi sõnul ei ole ratas pelk transpordivahend, vaid ta imetleb rattaid ka disainiobjektina.

Arhitekti tunnetus ja metallikunstniku oskus.  Arhitekt Jan Skolimowski ning metallikunstnik Mart Krull on üheskoos rattaid disaininud ja ehitanud 2011. aastast. “Mina otsin sobivad jupid, üritan saavutada visuaalselt tervikliku disaini, siis arutame Mardiga koos läbi ning Mart teeb raskemad metallitööd. Lõpuks komplekteerime koos ratta,” kirjeldas Skolimowski ühist tööprotsessi. Kõige magusamaks osaks peavad nad hetke, mil esimese kevadise päiksega uut kaherattalist proovida saab. Skolimowski end siiski rattainimeseks ei pea, ent nendib, et imetleb inimesi, kes aasta läbi rattaga sõidavad.

Savil on täielikult renoveeritud ja tublilt tuunitud rattaid portfoolios juba kolmekümne ümber, lisaks koostööprojektid ning niisama nõustamised. Tema sõnul on nii nõudmine kui ka pakkumise võimekus aasta-aastalt kasvanud. “Kui esimestel aastatel ei mõistnud inimesed hästi, kust tuleb renoveeritud rataste puhul kõrgem hind, siis nüüd pole vaja inimestele iga kord seletada,” rääkis ta. Kogenud meistrina teab Savi öelda, et töötundide arv ja tarvikute hulk, mis ühe ratta täielikuks renoveerimiseks kulub, on päris muljetavaldav. Nii võib olenevalt soovitud komponentidest ja tellitud tööde keerukusest ühe ratta peale minna mõnest päevast kuni mitme nädalani, välistatud pole ka pikem periood, kui juppe ei saa harjumuspärastelt partneritelt tellida.
Krullilt ja Skolimowskilt on rattaid tellitud vähe, samas selgitab Skolimowski, et nad pole seda teenust õieti kunagi reklaaminud. Ta lisas, et nad on teinud rattaid peale enda ka veel mõnele sõbrale, samuti dekoratsiooniks mõnele Skolimowski sisearhitektuuri projektile.

Peaasi, et ilus oleks. Skolimowski hinnangul mingit kindlat stiili ratast ei ole, mida enim tellitaks, ning soovid on olnud seinast seina. “Üldiselt on põhiline, et oleks ilus,” vahendas mees klientide soove. Anthony Clay leivanumbriks saab aga pidada stiilseid, suhteliselt minimalistliku joonega linnarattaid, mille puhul on erilist tähelepanu pööratud kvaliteetsele lõpptulemusele ning efektsetele detailidele. “Ma usun, et inimesed oskavad meie disainikeskset lähenemist ka hinnata,” arutles ­Savi. Rataste hinnale seavad piirid tellija võimalused ja soovid. Savi sõnul jäävad hinnad enamasti 400–900 euro vahemikku. Kõige kallimgi ratas pole Savi sõnul ületanud 1000 euro piiri. Ka Skolimowski hindab ehitatud rataste väärtust 600–1000 euro kanti.

Kliendid jõuavad Savi sõnul nendeni kahel viisil – osal on olemas ratas või raam, mille nad tahavad ümber ehitada või elule äratada, teistel on soov endale ilus ratas saada. Esmalt selgitakse, millist ratast ja milliste sõitude tarvis klient soovib. Juhul kui valmisolevate rataste seast sobivat ei leidu, järgneb disainiprotsess, raami ja komponentide valimine ning teostus.

Savi peab kõige keerulisemaks ja aeganõudvamaks vanade rataste taaskasutuseks ettevalmistamist. Nii on aastaid avamata ratta keskjooksud töökojas suurteks “lemmikuteks”. Anthony Clay rataste tegijad kasutavad vanadest ratastest ära nii palju kui võimalik, kuid enamasti lähevad käiku ka uued osad. “Meie eesmärk pole taastada rattaid võimalikult odavalt, vaid võimalikult kvaliteetselt ja esteetiliselt.” Selline töömoraal tähendab, et mehed ei pelga mängu panna pikki töötunde või hinnalisemaid komponente. Savi ennastki üllatab vahel, kui palju väikesed osad kokku maksta võivad. Ta lisas siiski, et tuluallikaks ta hetkel oma tegevust veel pidada ei saa – teenitu investeerib ta uutesse võimalustesse, arendades ja laiendades oma portfooliot.

Savi hinnangul on Eesti rattakultuuri areng osa laiemast ülemaailmsest linnaratturluse ehk urban cycling movement’i trendist. Tema sõnul on selle suuna võtmeks jalgratta kui disainiobjekti taasavastamine, sõidumõnu ning tung inimtasandil toimiva linnaruumi arendamiseks. See trend võitleb aga enamasti eluõiguse eest linnades, mis on kujunenud autokeskseteks. “Jalgratas on kindlasti sümbol soovile tegutseda linnaruumis, mis arvestab inimesega, kus inimesel on mõnus ning kus avalik ruum on ka tegelikult inimese päralt.”

Positiivne katk. Olles ise üks Tallinn Bicycle Weeki ja populaarse ühissõidu Tour d’ÖÖ korraldajatest, teab Savi öelda, et kindlasti on säärased üritused teinud suuri samme erinevate rattakultuuri ilmingute tutvustamisel ja rattasõprade arvu kasvatamisel. Tour d’ÖÖ nime kandev üritus on velosõprade õhtune koosviibimine, kus sõidetakse ratastel mööda linna, nauditakse head seltskonda ning eri laadi meelelahutust. See rattagurmaane ühendav üritus on iga korraga aina suuremaks kasvanud ja populaarsust kogunud.
Ka Skolimowski kiidab neid üritusi, öeldes, et Eesti on väike ühiskond ja kui midagi sellist tehakse, on see paljudele kuulda ja näha. Tema hinnangul ei ole neid arenguid vaadeldes ka sõprade mõju väheoluline. “Kui naabripoiss või sõber ikka kiidab takka, kui mõnus ja säästlik on rattaga sõita, hakkab varem või hiljem ka endal mõte selles suunas liikuma.”

Ühes populaarsusega paranemas ka liikluskultuur
Ka liikluskultuuri on rohke arv uusi väntajaid tasapisi muutma hakanud. Nii näiteks võib näha, et on aina rohkem autojuhte, kes on kohanenud mõttega, et liiklus kui selline ei koosne enam vaid autodest ning sõiduteel kohatud ratturit tuleb kohelda võrdväärselt teiste liiklejatega. Jalgratturina leiab Tõnis Savi, et suures pildis on liiklusolud läinud aasta-aastalt paremaks. Ta tõdes siiski, et liiklusväliselt torkab Tallinn endiselt silma “pargin, kuhu saab” mentaliteediga, mis loob ohtlikke olukordi. Ka Jan Skolimowski peab Tallinna keeruliseks kohaks rattaga liiklemisel. Tihti pole tema sõnul infrastruktuur lõpuni välja arendatud ning rattur võib leida, et tee saab lihtsalt otsa või on teeääred puhastamata, tänavad remontimata ja auklikud – kõik see mõjutab liikluskultuuri.

Probleem ees, lahendus järel. Küsimusele, kuidas muuta meie linnad jalgrattasõbralikumaks, vastavad nii Skolimowski kui ka Savi üheselt: tuleks tegeleda rattataristu arendamisega laiemalt. Skolimowski arvates tuleks igas linnas vaadata rattateede võrgustikku suure pildi alusel, mitte väikeste juppidena, nagu praegu enamasti enne valimisi tehakse. Ta lisas, et praegune programm, kus normijärgse laiusega sõiduteelt ohverdatakse valge triibu abil pool meetrit rattateeks, ei saa olla lahendus: “Mõlemal läheb kitsaks ja ohtlikuks – nii ratturil kui ka autojuhil.”
Savi lisas, et on selge, et meie rattataristu ei ole veel täiuslik, aga samuti pole seda meie tänavaruum. “Olulisem füüsiliste võimaluste loomisest on ideoloogiline valmisolek pidada ratast positiivseks ja argiseks nähtuseks,” sõnas Savi. “Rattaga seotud kirjutised ja teleklipid on sageli hirmutava fooniga või esitletud autojuhi subjektiivsest seisukohast.” Lõpetuseks lisas ta, et rattasõit ei ole midagi ohtlikku ega ekstreemset, kõik liikluses osalejad peavad üksteisega lihtsalt arvestama.

Millest jalgratta disainimine sõltub?
Raamid jaotuvad meeste ja naiste omadeks väga laial skaalal. Edasi on raamid väga erineva geomeetria ja võimalustega – mõni on pigem sportlikule, ette kallutatud asendile mõeldud ja teised pigem sirge seljaga rahulikuma sõidu jaoks.
Ratturi asendit saab iseenesest sättida lenksu, lenksu pikenduse ja sadulaga, kuid teatud piirid seab raam ikkagi ette. Raamidel on ka erinevad suurused, mis määravad kasutaja pikkuse.
Lisaks on raamidel erinevad piirangud rehvi läbimõõdule ja jooksu suurusele ning näiteks ka sellele, millist käigulahendust on optimaalne teha.

Hind
Rataste hinnale seavad piirid tellija võimalused ja soovid
Ratta hinnad jäävad enamasti 500 ja 1000 euro vahele.
Jooksude komplekt koos rehvidega (ehk siis ratta rataste komplekt) – alates 100 €
Vändad koos pedaalidega alates 40 €
Keskjooks alates 10 €
Sadul alates 20 €
Lenks, sadulatoru, stemm – 10–15 €
Kaelakausid alates 5 €

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    21. May 2014, 14:51
    Otsi:

    Ava täpsem otsing