Eesti vajab südamevara: kire jõudu ja usku endasse

Vaieldamatult on töökus edu alus, kuid väikeriigi arenguhüppele aitaks kindlasti kaasa suure eesmärgi olemasolu. Seejuures on visioonitus samuti valik ehk valik mitte ära kasutada oma eeliseid ja mitte üritada tulevikku Eestis luua ehk siis loksuda kaasa üleilmsete trendide sabas. Kiiremaks edasiliikumiseks ja arenguhüppeks vajame aga just nimelt head visiooni.

Tööjõu puudus, ajude äravool. Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõimet mõõtva raporti järgi on viie aastaga kvaliteetse tööjõu puudus tõusnud Eesti majanduse kõige suuremaks probleemiks (selle olulisus on tõusnud 12,2%-lt 21,9%-le). Teada on, et lähematel aastatel vajab Eesti juurde enam kui 23 000 tippspetsialist. Räägitakse ka 6500 IT-spetsialisti puudusest.

Samuti süveneb hirmuäratava kiirusega ajude äravool. Kui 2009. aastal oli Eesti 139 riigi hulgas 57., siis 2012. aasta andmete alusel leiab Eesti 148 riigi arvestuses talentide hoidmise võimekuse poolest 97. ja nende ligimeelitamise võimekuse osas alles 96. realt. Midagi pole kuulda ka valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020” mainitud terviklikust talendiprogrammist. Kindla ja kohese vasturohuta saavad kirjeldatud probleemid vaid suureneda.

Emotsioon loeb. Singapuri endine peaminister Goh Chok Tong on viidanud, et riik ei peaks vastutama mitte ainult tehnilise infrastruktuuri (hardware) ja julgeoleku eest, vaid arendama teadlikult ka sotsiaalset infrastruktuuri ehk heartware’i. Algupäraselt oli tegemist Sony kontserni kontseptsiooniga: Not hardware, but heartware for everyday life. See tähendab, et taheti pigem müüa emotsiooni kui toodet. Ühiskondlik heartware peab arendama uhkustunnet ja ambitsioonikust ning suurendama sidusust.

Seega, hästi sõnastatud visioon pole mitte viis­aastakuplaan, vaid emotsionaalne hooandmine, mis aitaks Eestit kiiremini edasi ja oma väiksusest tulenevalt manööverdamisvõimet paremini ära kasutada.

Kui klassikalised liberaalid näevad riiki ideaalis vaid kohtumõistjana ja sotsialistid ärahellitava lapsevanemana, siis tänapäeval käib riikide vahel pigem võitlus elulaadide mõjukuse ja talentide pärast.

Kahjuks me ei suuda veel pikka aega konkureerida rikkamate riikide palkade või arenduskeskustega. Eesti-sugused rahvusriigid saavad tänapäeva avatud maailmas majanduslikult olla edukad vaid siis, kui suudame luua Eesti ümber üle­üldise tugeva emotsionaalse gravitatsiooni­jõu.

Selleks tuleb lokaalsed tugevused ühendada jõudu andva ja emotsionaalselt veenva ennasttäitva ennustusega. Mis võiks niisugune innustav ennustus olla?

Pakun välja sellise visiooni: tulevikku luuakse Eestis. Liiga ambitsioonikas – või siiski mitte? Oleme varmad lääne poliitikale ette heitma vähest tegevusjulgust, kuid ennekõike peaksime ise ambitsioonikamad olema.

Olen tähele pannud, et paljud soome ettevõtjad räägivad Eesti tulevikust suure innuga. Ehk oleme kaotanud ise liialt enesekindlust? Kas oleme üleriiklikult võtnud omaks ühiskondliku kestliku kahanemise kontseptsiooni? Elu ei vii edasi mitte küünilisus, vaid eelkõige usk iseendasse.

Eeskujuks uuenduslikud ettevõtted. Paljud suured rahvusvahelised ettevõtted üritavad tulevikku ja tulevikutrede ette aimata ning  mõelda välja uusi tooteid, mis muudaksid nende olemasolevad tooted mõttetuks.

Riik peaks tänapäeval mõtlema moodsa ettevõttena ja üritama mõneski mõttes tulevikku ise luua, et teiste riikidega edukamalt konkureerida ja ühiskonda innustada. Võib-olla ongi sik­sakilise rannikuga Eesti oma loodusläheduse ja haritud noortega üks paremaid paiku maailmas, kus uued ideed saaksid tekkida ja esimesena realiseeruda.

Me ei tohi ära unustada, et elame ebamäärasel ajal, kus meist endist sõltub väga palju. John Kennedy on tabavalt väitnud, et eksimus muutub veaks siis, kui seda ei parandata. Meil on hea võimalus ühiskondlik ekslemine lõpetada ja anda Eestile oma heartware ehk innustavalt sõnastatud visioon Eesti edust.