Kartmatult unistades suurettevõtjaks

Mait Schmidt on ehitaja selle mõiste kõige laiemas tähenduses. Ta on õppinud ehitajaks ning töötanud ehitajana ehitusplatsil ja paberi peal, seejärel ehitanud üles ideeunistuse Eestis ainulaadsest golfikeskusest Jõelähtmel ja pöördunud taas päris ehitusse – ehitama ehitusettevõtet Bauschmidt, kirjutab 23. mail ilmuv Äripäeva ajakiri Gentleman.

“Ma ei tahtnud lenduriks ega tuletõrjujaks,” meenutab Mait Schmidt. “Kui olin kümneaastane, aitasin isal saunapõrandat ehitada ja mulle see nii meeldis. Ehitajat meil peres ei olnud, isa oli õppinud ülikoolis juurat ja ema oli ka humanitaar, arvatavasti kumbki ei uskunud, et minust ehitaja saab.” Ehitusplatsil oli raske ja mudane töö, kuhu vabatahtlikult keegi ei läinud. Sellest hoolimata valis Mait raskema, oma tee.

Pärast Tallinna Tehnikaülikooli ehk sel ajal Tallinna Polütehnilist Instituuti algas ehitajapraktika. Esimeseks töökohaks sai Tallinna Ehitusvalitsus nr 1,kus soliidsemad objektid olid Tallinna Raamatu­trükikoda ning Rahvusraamatukogu.Rahvusraamatukogu ehitus oli tollal üks suuremaid ja tähtsamaid objekte, mille valmimist käidi aeg-ajalt filmimas. Tol ajal oli kombeks näidata kinodes enne filmi algust eeskavasid. Mait meenutab, et kord, kui ta perega Kosmose kinno läks, sattus enne filmi just tema kui Rahvusraamatukogu peainseneriga tehtud intervjuulõik. “Istusin oma toolis sügavamale ja vaatasin ringi, ega keegi mind ära ei tunne,” naerab ta seda meenutades.

1990ndate alguses hakkasid tekkima ühisettevõtted, töötajaid kutsuti Soome ja näidati, kuidas on võimalik ehitada. See oli aeg, mil ka Eestis hakkas ehitus tänu kontaktidele paranema. Noorele ehitusinsenerile oli see vastupandamatu ning isegi kui see oli taas keerulisem tee, otsustas Mait, et jätkab oma ehituskarjääri Eesti Ehituses. Seal algas tõsine ja meeletu töö, mis kestis Maidu jaoks 15 aastat, kuni aastani 2003, mil teda ootasid uued väljakutsed golfimaailmas.

 

Elu ekstreemseimaks sammuks on osutunud otsus hakata rajama Jõelähtmele Estonian Golf and Country Clubi (EGCC). “Teistel sammudel oli mingi loogika, aga selle puhul ei kujutanud ma ise ka ette, kui raske see tegelikult on. Golfimängijad ega sõbrad ei uskunud keegi, et sellise asjaga hakkama saame,” ütleb mees.

Schmidt on 1993. aastast alates golfi mänginud, armastab seda mängu ja mängib edukalt, ta on osalenud maailma ja Euroopa meistrivõistlustel ning olnud Eesti meeskonna kapten. Näinud väljakuid mujal maailmas, tahtis ta sama tuua ka Eestisse. “Golfiväljak õigesti projekteerida ja ehitada on väga suur väljakutse, selleks on lausa oma arhitektid,” sõnab mees. Jõelähtme väljakute arhitekt on Lassi Tilander Soomest.

Schmidti jaoks oli tundmatu väljakutse golfiväljaku ehitamine ja majandamine, samuti firma loomine ja ülesehitamine. “Mul pole seda koolitust olnud, aga Jõelähtme on juba kuus aastat Euroopas saja parema väljaku hulgas,” ütleb Mait uhkelt, lisades, et eelkõige juhtisid teda Jõelähtme loodus ja koha ajalugu. Mõlemasse on ehitades väga aupaklikult suhtutud, maha pole võetud ühtegi tervet puud ega kriibitud kividelt sammalt. “Kui oled looduses, siis pead aru saama, kuidas käituda. Seal on kivikalmed, hiietammed ja palju energiat.” Ehituse käigus hoiti loodust ja tundub, et keegi aitas justkui kaasa.

2005. aastal avasid nad Jõelähtmel esimese, väikse ülemise väljaku. Pühapäeval oli tasuta proovipäev ning kohal oli oma 150 inimest. “Kui esmaspäeval tööle tulin ja väljakud paistma hakkasid, vaatan, mitte ühtegi mängijat... Ma ei pidanud vastu, peatasin auto kinni ja hakkasin suure häälega nutma. Et kellele ma tegin seda. Emotsioonid olid täiesti…” kirjeldab Mait Jõelähtme rasket algust meenutades.“See oli tõesti raske, aga tegime kõvasti tööd ja täna oleme edukad,” ütleb ta. Mait toonitab, et alati tuleb vaadata tagasi: “Kui sulle keegi ei järgne, siis sa ei ole juht, midagi on valesti. Siis lõpeta ära või muuda oma strateegiat.”

Jõelähtme radadel ringi käies on Mait Schmidt kui teine inimene, ta tõmbab endasse igat hetke ja sõõmu, mis sellel paigal pakkuda on. Klubihoonesse astudes kallistab ta töötajaid ja mängijaid kui vanu sõpru. Mere ääres kuulatab, kuidas haned üle väljakute edasi-tagasi lendavad. Ta osutab hiietammedele, liivale, mägimändidele, kaunitele vaadetele ning jälgib heldinult golfimängijaid, ilma kelleta ka teda seal ei oleks.

Golfiväljakud asuvad golfikülas, mis on samuti omamoodi planeeritud. Igal külal on oma arhitekt, nii et kõik majad, mis siia on kerkinud ja veel kerkida võivad, on ühte stiili. Majad on avarad, suurte aknaavadega, et loodus pääseks sisse ja et igal hetkel saaks nautida vaateid, mida keskkond nii lahkelt pakub. Majade ümber on taastatud vanad kiviaiad, kõrgeid tarasid siit ei leia.

Klubihoone ülemisel korrusel näitab Mait oma endist töötuba, mille töölaua taga istudes avaneb võluvaade Prangli saarele, valgetele laevadele, Neeme poolsaarele. Sellises ruumis ei saagi tekkida midagi muud kui vaid supermõtted. “Ise ehitaja on hea olla,” nendib ta tagasihoidlikult. “Siin ei olnud enne mitte midagi, aga kui sa näed seda, usud seda, siis saadki selle tehtud. Aga see on meeskonnatöö muidugi, üksi sellist asja ei tee,” toonitab ta.

 

Jõelähtme golfiväljak toimib nüüdseks ise ning hingelt ehitusinsener Mait Schmidt ei saanud rahulikuks jääda, vaid suundus tagasi päris ehitusse. Ehitusettevõtte Bauschmidt juhatuse esimees tähistas aprillis koos teiste töötajatega firma teist sünnipäeva. “Golfiväljakuga tegelen praegu nädalas umbes pool päeva, kuid Bauschmidtis käin tööl iga päev nagu tavaline tööline,” ütleb ta ja võrdleb praegust ettevõtte ülesehitustööd vundamendi ladumisega.

Mait selgitab, et tunneb ennast väga hästi eelkõige tänu golfile ja seetõttu ei taha ta niisama mõnulema ja lebama jääda. “Bauschmidtis on meil praegu väike kollektiiv. Nii kuidas seda laevukest tõmbad, nii tunnetad, kuidas areng on.” Edu üks alustalasid on suurepärane meeskond, kelle valikul rakendab ta vahel ka ootamatuid võtteid.

Hiljuti käis Bauschmidtis töövestlusel üks praktikant, kes oli oma CVs kirjutanud, et tema hobi on malemäng. Mait võttis kodust male kaasa ja üllatas praktikanti ettepanekuga mängida kõigepealt üks male. “Selgus, et ta on koolis seda mängu õppinud. Malelahing oli päris põnev ja lõppes viigiga. Veendusin, et tal on korralik loogiline mõtlemine ja võtsime ta tööle. Oli tore näha, et ta selle ettepaneku peale ära ei ehmatanud ja säilitas kaine mõistuse,” muheleb mees.

Hea meeskonna kõrval tähtsustab ta head tuju ja head tööõhkkonda. “Ma armastan ehitamist ja naudin seda protsessi. Töö saamine, esimene kontakt, jõuad lepinguni – juba see on tõeline kunst ja korralik looming. Siis see protsess, kuidas maja kerkib ja annad selle üle ja näed, kuidas tellija on väga rahul,” kirjeldab Mait silmade särades. “Teen seda tulevastele põlvedele mõeldes. Kogemusi pole mõtet endale hoida.”

Maidu arvates tagab edu see, kui jäädakse oma liistude juurde. Ta mainib, et Bauschmidt ehitab vaid hooneid. “Kui tervisega on midagi häda, siis lähed ikka konkreetse arsti juurde. Samamoodi ei saada meie oma ehitajaid järgmisel päeval hoopis tee-ehitusse. Räägitakse küll, et ei tohiks hoida kõiki mune ühes korvis, aga mina arvan teistpidi,” nendib Mait ja rõhutab, et spetsialiseerumises peitub edu.Samuti püüab ta igati soodustada kogemuste ja vaadete paljusust. “Ma saadaks kõik noored välismaale. See kogemus, mis nad saavad, on hindamatu. Seal on palju suuremaid ja raskemaid välja­kutseid ning noor inimene areneb väga kiiresti. Lehes räägitakse, et inimesed jooksevad laiali. See on täiesti absurd! See on hoopis rahvusvaheline sünergia,” jutustab ta sütitavalt. “Kus on see loovus ja innovaatilisus, kui kõik on ühesugused ja ühest rahvusest?”

Teiste hulgas on Bauschmidtil käsil praegu Tallinna Ehituskooli ehitustööd ja Lasnamäe Gümnaasiumi rekonstrueerimine. Kokku on Bauschmidtis kahe aasta jooksul sõlmitud lepinguid 34 miljoni euro eest. “See on üle 500 miljoni Eesti krooni! Ma olen küll paadunud optimist, aga seda ei oleks osanud elus arvata, et nii hästi alustame,” sõnab Mait vaikselt naeratades.

 

Nii Jõelähtme golfikeskust kui ka Bauschmidti väärtustab Mait enda jaoks eriti golfi kaudu. “Olen neid mõlemat juhtinud ise esimese mehena ning selle asja (ettevõtjaks olemise – toim) olen saanud selgeks tänu golfile, nii uskumatult kui see ka ei kõla,” sõnab mees.

“Golf on selline mäng, et seal harjutatakse, tehakse strateegia ja siis viiakse see ellu,” kirjeldab ta. Golfirajal peab saama palli vähimate löökide arvuga auku. Selleks ei ole vaja lüüa kõige kaugemale, vaid peab hakkama tagantpoolt mõtlema, kust on parim koht palli aukulöömiseks. Arvestama peab ka tuult, reljeefi. “Golfi mängides kogu aeg mõtled. See on fantastiline koolitus, mida on lihtne üle kanda ettevõtlusse.”

Golfi tutvustati Schmidtile 1992. aastal Soomes ja kui 1993. aastal Niitväljal harjutusväljak avati, oli ta esimesel päeval platsis ja hakkas harjutama. “See on maailma parim mäng! Seda on isegi raske kirjeldada, mida kõike see annab. See on sotsiaalne harrastus, soliidne, kõik mängivad koos, kes käia suudavad. Keegi ei torma ette, kõik saavad omavahel juttu rääkida,” kirjeldab ta. “Olen olnud suhteliselt palju tööl ja kodust ära. Laste kasvatamise puhul on aga kõige efektiivsem olnud koos golfi mängida.”

Golfiliigutus ei ole keeruline, aga peab suutma seda ühtemoodi korrata. “Kui seal pingesse lähed, siis pall lendab ei tea kuhu. Sama on tööl. Kui oled pinges, ei tule õigeid otsuseid,” hoiatab ta.

 

Kui golf on õpetanud tasakaalu ja strateegilist mõtlemist, siis keskendumisõppe läbis Mait ülikooli ajal karatetrennis. Karated nimetab ta teise olulise mõjutajana pärast vanemaid. Golf jääb kolmandale kohale. “Karate vaimne pool on lausa uskumatu. Mõnikord imestasin pärast trenni, et kas tõesti on poolteist tundi möödunud. Mõte ei liikunud sel ajal kuhugi, terve aeg pidi olema keskendunud,” meenutab ta. Karatega tegeles Mait vaid ülikooli ajal, kuid piisavalt palju, et saada ka sel alal EMi medaleid.

“See oli väike seltskond sel ajal, polnud keeruline heaks saada,” ütleb ta tagasihoidlikult ja lisab siis kelmikalt muheldes: “Mäletan, et kui läksin trennist koju bussi peale, siis mõnikord marssisin läbi linna kino Kosmose juurde, et äkki tuleb keegi norima, et saaks oskusi praktiseerida. Aga kunagi ei ole keegi tulnud.”

Elus raskema tee eelistamine ning suurelt unistamine on toonud Maidule aastatega suure edu. Töö kõrvalt mängib Mait tasakaalu hoidmiseks golfi nii Eestis kui ka väljaspool. “Kui mängima lähen, siis vaatan väljakuid, mis on sada aastat vanad. Seal on mänginud kõik maailma golfiässad ja kui käin seal, siis tunnetan nende jalajälgi – Tiger Woods, Sam Snead, kelle järgi olen pannud muide oma pojale nime.” Muid harrastusi tal enda sõnul ei ole, pole lihtsalt aega kulutada raha, käia nädalate viisi purjetamas või kaduda kuudeks maailmareisile. Selle asemel naudib ta muusikat.

 

“Nooti ma kahjuks ei tunne ega oska pilli mängida, aga seda rohkem ma hakkasin muusikat kuulama,” sõnab mees, kelle meelismuusikastiiliks on progressiivne rokk ja sümfooniline muusika. 1970ndate lõpus oli populaarne seltskonnas vahetada vinüülplaate ja lindistada välismaa muusikat. See oli ainuke moodus, kuidas saada lääne progressiivset muusikat, aga sellesse seltskonda oli raske sisse pääseda. Selleks pidi endal plaate olema.

Palk oli tollal 100 rubla, üks uus vinüülplaat maksis pool sellest. Kuna endal seda raha ei olnud, sugulasi välismaal samuti mitte, kogus Mait koos sõbraga suvel õpilasmalevas raha ja ostsid plaadi kahepeale. Plaat oli Yesi klahvpillimängija Rick Wakemani sooloalbum “No Earthly Connection”. Selle plaadiga pääsesid nad sõbraga ka plaadivahetusseltskonda sisse.

“Pärast seda oli mul koolis alati plaate kilekotiga kaasas, vahetasin neid vahetundides või pärast kooli. Vahel tahtsid klassikaaslased, et lauluõpetaja lubaks neid tunnis kuulata, isegi kui teistele tegelikult ei meeldinud see muusika,” muigab Mait. “Kord panin neile meelega Genesise “Lamb Lies Down on Broadway” ja siis teised ütlesid, et mis jama sa kuulad,” naerab ta.

Elu on teinud muusikaga seoses ühe huvitava sõlme. Nimelt tutvus Mait Schmidt hilisemas elus tänu golfile Rick Wakemani, oma kunagise iidoliga. Wakeman on andnud Jõelähtmel ka kaks kontserti. “Kord oli tema külaskäigu ajal siin EGCC sünnipäevapidu, kus ta ka esines koos bändiga. Muusikaturul seda lugu ei taheta uskuda,” räägib mees, kellel on sellest sündmusest aga lausa pilt olemas.

Sümfooniakontserdil naudib Schmidt elavat muusikat, mis kõlaks justkui talle. Kuulates on meeled vabad, saab mõelda omi mõtteid, ideed ja fantaasiad hakkavad tööle. “Sümfooniakontserdi puhul on huvitav vaadata ja mõelda ka meeskonnatöö peale. Iga muusik mängib oma pilli ja teeb oma tööd. Kokkuvõttes tuleb välja fantastiline tervik dirigendi juhtimisel. Samamoodi võiks olla juhtimises. Igaüks teeb parimal moel oma tööd ja välja tuleb ideaalne meeskonnatöö,” mõtiskleb Mait. “Tundub, et juhtimises juhindun intuitiivselt nii sellest, mida sümfooniakontserti kuulates tunnen, kui ka sellest, kuidas ma golfimängust aru saan. Loodetavasti üritan oma juhtimistegevuses seda jäljendada.”

 

CV

Sündinud 22. septembril 1960.Lõpetanud 1983. aastal TPI tööstus- ja tsiviilehituse erialal.Alates 2012. aastast Bauschmidt OÜ juhatuse esimees.2003 Estonian Golf & Country Clubi asutaja ja kuni 2012 selle president.1995–2010 Eesti Golfi Liidu juhatuse liige.Golfi mänginud aastast 1993, HCP 4,3, mänginud 33 riigis enam kui 400 rajal.Võitnud alates aastast 1994 mitmetel Eesti meistrivõistlustel golfis medaleid nii üksi kui ka meeskonnaga.Sihtasutus Professor Karl Õigeri Stipendiumifond üks asutaja ja nõukogu liige.

 

KOMMENTAARID

Eero Hammer, FCC Betoonitööd OÜ juhatuse esimees

Tutvusime 1978. aasta sügisel TPI ehitusteaduskonnas. Meenub üks seik, kus panime õppides hasartselt kokku hiigelsuurt puslet, põrandal ja… kirjul vaibal. “Avastasime” vaiba kesköö paiku, kui silmad enam ei seletanud, ja kolisime neutraalsele parketile. Mait sai pusle kokku järgmise päeva õhtuks, vahepeal olime eksamil viied saanud. Kultuurihuvi on tal tegelikult suurem – kujutav kunst, ehituskunst, arhitektuur, kirjandus. Maidul on maalikogu, mille tuumiku moodustab Peeter Mudisti looming, kellega tal oli isiklik suhe. Mait püüab alati isiklikult suhelda. Kui Beethoven oleks kaasaegne, siis püüaks Mait temaga kindlasti tutvust sobitada.Spordis oli alguses male, korvpall, karate ja kalapüük. Males andis ta mulle mõne viguri ette ära, et mäng liiga ruttu ära ei lõpeks. Kalalkäigul võis vastupidi olla. Karate oli tollal midagi uut, nõudis rohkem vaimsust ja see sobis Maidule.Ja siis tuli golf, mille peaksin suure tähega kirjutama, vaimsus jällegi. Tänaseks on golf Maitu rohkem aidanud, kui inimesed üldiselt ette kujutada oskavad.Bauschmidt – kas pole edev? Kinnitan, et tema puhul ei ole, ta kannab selle välja nagu moeteadliku moeröögatuse. Alati, kui ta räägib, kuidas tal üks või teine asi just väga hästi õnnestus, siis puhkeme koos laginal naerma, kuna hüüan tavaliselt seepeale: “Ennast kiitmast ma ei väsi!” Ja nii juba 36 aastat. See ongi tõeline Mait! Aus, siiras ja vahetu, innovaatiline ja vanamoodne samaaegselt. Mõtleb suurelt, aga keskendub olulistele detailidele.

 

Martin Viilep, Bauschmidt OÜ juhatuse liige, ehitusdirektor

Mait on looja suure tähega ja visionäär, kes pakatab energiast ja on läbi imbunud loogikast. Ilmselgelt on tegemist suurepärase eeskujuga. Tal on muhe huumorisoon ja ülihea strateegiline mõtlemine. Mait on hea mängukaaslane nii golfiväljakul kui ka malelaua taga ning see peegeldub ka ärisuhetes.