Reede 20. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kohtus õiguse taga nõudmise asemel küsi abi lepitajalt

Urve Vilk 25. mai 2014, 14:04

Kui keeruka inimesega konflikti sattudes üks ühele enam suhelda ei suudeta, aitab vaidlusesse neutraalse osapoole ehk lepitaja kaasamine.

Lepitaja Ilona Nurmela räägib 26. mai kuukirjas Juhtimine, et lepitajalt saab abi ka juba aastaid kohtus veninud probleemidega.  

Mida lepitamine endast kujutab?

Lepitamine on sisuliselt abistatud läbirääkimine, võimalus lahendada vaidlus kohtuväliselt kolmanda, neutraalse isiku vahendusel.

Neli aastat tagasi loodi seoses lepitusseaduse vastu võtmisega võimalus, et vandeadvokaadid, notarid ja äriinimesed ise saaksid seda teenusena osutada. Kohtunikel on samuti võimalus pakkuda lepitust kohtumenetluse kestel. Rääkisin hiljuti Riia kolleegidega ja neil viibib lepitusseaduse vastu võtmine, kuna seadusandja on jõudnud arusaamisele, et kõigepealt tuleb koolitada pädevad inimesed, kes oskaksid lepitada.

Lepitamiseks vajalikud oskused erinevad väga palju õigusnõustamise oskustest. Rohkem on vaja passiivseid oskuseid – kuulamisoskust, emotsioonide maandamist, inimeste lugemist ja efektiivset kommunikatsiooni. Eestis võeti seadus kiiresti vastu, sest 2011. aastaks pidime vastava ELi direktiivi rakendama. 

Kõik uuendustega kaasas käivad vandeadvokaadid registreerisid end advokatuuris lepitajatena ja info edastati avalikuks kuvamiseks ka justiitsministeeriumile, ent minu teada tegutsevad loetud vandeadvokaadid lepitajatena, valdavalt reaalselt lepitada aga ei osata. Seadus sertifikaati ega tunnistust ega eksami läbimist ei nõua. Valdavalt lepitavad aktiivselt äriinimesed ise.

Mida lepitaja teeb?

Lepitaja on vaidluses neutraalne isik, kellel puudub huvide konflikt ja kes viib protsessi nii läbi, nagu osalejatel vaja on: paari tunni kaupa nädala jooksul või kogu päev kuni keskööl kokku leppimiseni jne. Alustatakse reeglina ühe laua taga, kus kumbki pool saab sõnaõiguse ja asju arutatakse seni, kuni veel seda konstruktiivselt teha saab. Kui inimesed ei taha või ei saa enam ühes ruumis olla, siis pooled on kahes erinevas ruumis ja lepitaja käib nende vahet, kuni mingid asjad on lahendatud ja tullakse jälle ühe laua taha, sest inimesed on valmis omavahel uuesti suhtlema.

Kui kaks poolt on konfliktis ja see on kestnud kohtu tasemel juba viis aastat, pole asi enam juuras ega rahas, vaid milleski muus. On vaja rääkida, mis on tegelikult poolte huvid ja vajadused, mida tegelikult tahetakse. Lepitaja on see, kes räägib mõlema poolega nelja silma all, konfidentsiaalsus on selle menetluse puhul ülim, avaldada tohib ainult seda, mida pooled lubavad teisele avaldada.

Peamine, mis eristab lepitust kohtumenetlusest ja arbitraaþist, on see, et pooled saavad ise kontrollida nii protsessi ennast kui ka seda, kuidas asi lõpeb, kui palju aega ja raha lahendusele kulub, mida kohtumenetlus ei võimalda. 

Kuidas lepituse asjad Teieni jõuavad?

Valdavalt suulise soovituse jõul. Kuna tegutsevaid lepitajaid on vähe, teadlikkus teenuse olemusest on madal ja põnevus proovida moodust, mis võiks kiirelt ja efektiivselt aidata tulemuseni jõuda, siis algusajal toimib soovitus nendelt, kes sellest menetluse liigist kasu on saanud.

Kohus saab samuti suunata pooli kompromissile ka pärast seda, kui vaidlus on juba kohtusse jõudnud. Kohtud saavad ka ise lepitada, tean mitut tsiviilkohtunikku, kes seda oma töös teevad. Ka halduskohtunikud kasutavad seda, näiteks Tallinna Halduskohtus on kolm lepituskohtunikku.

Kohtus ei saa lepitusmenetlust läbi viia asja menetlev kohtunik, vaid seda saab teha nn erapooletu kohtunik, kelleks on lepituskohtunik, kes viibki läbi lepitusmenetluse. Lepituskohtunikud on läbinud ja jätkuvalt läbivad vastavaid koolitusi, sealhulgas rahvusvahelisi.

Lepitusmenetlus ja kompromissmenetlus kohtus on küll erinevad menetlused, samas aga lepitusmenetlus võib lõppeda poolte vahel kompromissi sõlmimisega, mis on lepitusmenetluse positiivne tulemus. Ka notarid näevad tehingute ajal, et kui kokkuleppele ei jõuta, saab pooli tehingu jooksul suunata erimeelsusi lahendama, et tehing toimuks.

Loomulikult võivad ka õigusnõustajad, kes on end ise nõuga juba sidunud ning ei ole enam neutraalsed, soovitada klientidel lepitaja poole pöörduda.

Kui palju lepitajaid on?

Formaalselt neid, kes on end lepitajana registreerinud, on vähem kui sada – ligi 80 vandeadvokaati, paar notarit. Neid aga, kes on ennast koolitanud, on vandeadvokaatide seas vähem kui viis ja neid, kel on professionaalsete organisatsioonide sertifikaat, on ainult kaks.

Miks on lepitus ja muud kohtuvälised võimalused olulised?

Lepitus aitab mõnikord taastada usaldust ärisuhetes ja ärisuhteid üldse, mis usaldusel ja suhetel ju põhinevadki. Läbi rääkimine kas ise ja otse või pädeva neutraalse isiku vahendusel on ka lihtsalt efektiivne ja seeläbi vastutustundlik.

Näiteks USAs on rahvusvahelise vaidluste lahendamise ja ennetamise keskuse CPR egiidi all tuumik mainekaid globaalseid ettevõtteid 2013. aasta jaanuaris avalikult kohustunud olema vastutustundlik ja kasutama vaidluste lahendamisel võimalusel kohtuväliseid alternatiive nagu läbirääkimised ja lepitus ning pöörduma kohtusse vaid kõige viimases järjekorras (21st century corporate ADR pledge).

Sellist kohustumust rakendavad ettevõtted läbivalt, st alates vaidluste portfoolio analüüsist ja juhtkonna toetusest kuni vastavate sätete lepingutesse kirjutamise, konflikti lahenduste koolituste pakkumise ning motivatsioonitegurite loomiseni, mis innustaks sisejuriste ja advokaate vaidlusi rahumeelselt lahendama.

Ühendkuningriigis on vaidluste efektiivse lahendamise keskus CEDR selle algatusega liitunud. Vastustundlikkus seisneb ka selles, kuidas ja kui kiiresti konflikte lahendatakse, sest pikaajalised prognoosimatu lõpuga vaidlused ei ole head ei ettevõtetele ega nende omanikele ja ettevõttega seotud huvigruppidele.

Kuidas jõudsite lepitamiseni?

Mul on õigusnõustaja taust ja ma olen ka Advokaadibüroo FORT Legal vandeadvokaat. Kui annad kellelegi õigusnõu, siis kui soovitad, kuidas klient peaks tegutsema, näed, et nõu ei järgita alati. Kui uurid, miks, saad täiendavat infot, millega klient peab arvestama. Ehk siis nõu on väga keeruline anda, sest kunagi ei tea kogu infot olemasolevate suhete, vaidluste, kliendi peas loodud seoste, positsioonide ja emotsioonide kohta.

Nõu saab anda ainult piiratud info põhjal. Nii jõudsin selleni, et pean arendama oma oskust küsida ja kuulata. Läbisin 2012. aastal CEDR lepitaja koolituse. Lisaks menetlusliku poole haldusele õpetati praktiliste ülesannete pinnalt ka vaidluste emotsionaalset maandamist, muu hulgas kuidas oma kehakeelega inimesi maha rahustada, kuidas peegeldada tagasi seda, mida pool ütles ja mida ta mõtles ning kuidas võtta asju kokku. Olen kasutanud neid oskusi nii läbirääkimistel kui ka vaidluste lahendamisel, ja märganud, et see annab tulemusi. Jõudsin arusaamisele, et selleks, et lepitust Eestis käima saada, tuleks sellega täiskohaga tegeleda – tutvustada võimalusi ja hüvesid, eelkõige tõsta teadlikkust.

Praegu võtabki palju energiat see, et peab selgitama, mis see lepitus on ja kus seda kasutatakse ning millised on selle hüved: et see annab kiire ja parema tulemuse, mille vormimise juures saab klient ise olla ja seda kontrollida. Kui inimesed on ise kokku leppinud, millised on nende järgnevad tegevused, siis on palju suurem tõenäosus, et neid ka täidetakse. Kohtus on tulemus prognoosimatu, isegi kui on olemas kohtupretsedendid.

Lisaks näitab majandusvaidluste kompromissiga lõppemise statistika seda, et rahavaidlustel ei ole tegelikult kohtusse üldse asja ning et kohtuid kasutatakse pahatihti taktikalises mõttes lihtsalt ära. Mida rohkem inimesi teab kasutada kohtuväliseid alternatiive nagu lepitus ja huvidel põhinevaid läbirääkimisi, mida rohkem meil on pädevaid teenuse osutajaid, seda vähemaks muutub vaidlusi, kohtud on vähem koormatud ja kohtus on ainult vaidlused, mis ka tegelikult vajavad kohtu tähelepanu.

Miks ja millistes küsimustes kõige rohkem  lepitaja abi vajatakse?

Lepitust saab kasutada tegelikult ükskõik millises valdkonnas. Nii omanike-aktsionäride vahelistes vaidlustes, kui ka võlanõuete puhul, kinnisvara, projekteerimistingimusi ja ehituslubasid puudutavate vaidluste puhul ja ka perevaidlustes. Seda saab kasutada isegi kohtusse jõudnud vaidluste puhul, näiteks kompromissi otsimise tingimustes.

Meie ärikultuuris on valearusaam, et nõustudes kompromissi proovima näidatakse nõrkust oma positsioonis. Samas oleks see aga hoopis tugevus – rääkida ausalt mõlema poole tegelikest huvidest, vajadustest ning võimaliku lahendusega maandada pikaajalise vaidluse riski. Lepitusel on kolm liiki: ärilepitus, töösuhted ja perelepitus.

Perelepitus on neist kõige spetsiifilisem ja kõige arenenum. Töölepituse puhul, kui tööl on tekkinud konflikt näiteks juhi ja alluva vahel, mis on eskaleerunud noomituseni või lausa koondamisteateni, minnakse tavaliselt personalijuhi juurde. Kui see inimene oskab selliseid konflikte maandada, on väga hea, aga paraku alati ei oska ning paraku jõuavad sellised vaidlused pigem töövaidluskomisjoni.

Konfliktid tekivad valdavalt inimeste vahelistest möödarääkimistest ja ka tegudest. Kui keegi meile midagi ütleb ja veel vale tooniga, siis me võime oma maailmapildi, arusaamade ja uskumuste valguses kasutatud sõnadest hoopis teistmoodi aru saada. Tihti hakatakse just solvumise pinnalt kätte maksma. Tihti inimesed lausa ütlevad: “Ma veel näitan talle!” või “Seda ma talle ei kingi!” kui nad nõuavad oma juriidiliselt esindajalt kohtusse pöördumist. Mängud inimeste vahelise kommunikatsiooni pinnalt või lihtsalt oskamatus suhelda, võib eskaleeruda.

Inimene on huvitav emotsionaalne olend, kellele lähevad paljud asjad korda, aga kuna meil on nii palju filtreid, kuidas me maailma näeme või isegi samadest terminitest teisiti aru saame, siis võime teinekord teiste öeldud või tehtud asju oma peas imepäraselt tõlgendada. Kui aga lõpuks jõutakse selleni, milles tegelikult probleem oli ja mida oma käitumisega taheti, siis selgub, et üks pool arvas, et on nn võla juba ammu teistsuguste arveldamata jäänud teenustega korvanud, samas kui endine äripartner nõuab siiamaani raamatupidamises üleval olevat laenu.

Ärivaidlustes ei pruugi lepituse puhul raha liikuda selles suunas, kuhu pooled oma algsete nõuete puhul arvavad, et see peaks liikuma. Näiteks võivad maksmata jäänud praaktarned tekitada tellijale rohkem maine ja majanduslikku kahju kui toote eest esitatud ja maksmata jäänud arve, mille maksmist nõutakse.

Nii et raha ajab inimesed tülli?

Raha ja ka emotsioonid või siis tegelikult oskamatus suhelda, olla avatud ning oma tegelikke vajadusi ja huve ning eeldusi teineteisele väljendada. Mõnikord väljendavad inimesed lihtsalt rahas seda, mida nad tahaksid tegelikult emotsionaalsel tasandil saada. Mõnikord nõutakse kompensatsiooni, aga tegelikult tahetakse, et keegi lihtsalt vabandaks oma käitumise pärast.

Ideaalis võiks suhtlemis- ja läbirääkimiste õpetus ning meeskonnatasemel lahenduste leidmine olla juba keskkooli õppekavas. Mõned koolid on seda teed ka läinud.

KOMMENTAAR

Notar tegutseb sisuliselt lepitajana

Kirsty Laidvee, Tallinna notar

Lepingud, mida notari juures vormistatakse, lähevad järjest keerulisemaks. Üha enam esineb olukordi, kus pooled, olles küll põhilises kokku leppinud, peavad tulenevalt seadusest või nendevahelise kokkuleppe iseloomust saavutama kokkuleppe küsimustes, mille lahendamise vajalikkus selgub notari juures lepingu tõestamise käigus. Siin, abistades kokkulepete saavutamist, tegutseb notar sisuliselt lepitajana, olles mõlemast poolest sõltumatu ja järgides, et mõlema poole huvid saaksid arvestatud. Ses mõttes on notaritel oma ametitegevusest tulenevalt olemas oskused ja kogemused olla erapooletuks abistajaks läbirääkimistes. Päris selliseid juhtumeid, kus poolte vahel on enne notarisse tulekut konflikt tekkinud, on notaritest lepitajate juurde lepitamise kaudu lahenduse leidmiseks jõudnud vaid mõned üksikud.

Kohtus pole mõtet õigust taga ajada

Tullio Liblik, ettevõtja

Kohtuvaidlused on viimase 10 aastaga kokku läinud maksma 400 000 eurot – advokaadikulud, riigilõivud. Ajakulu tõttu seda varianti vaidluste lahendamisel ei poolda, kui, siis ainult väga põhimõtteliste vaidluste puhul. Kohus teeb lahendi kas ühe või teise poole kasuks ja tulemus on prognoosimatu.

Kui oleks kohe lepitaja poole pöördunud, oleks säästnud aega, raha ja närve. Lepitus ehk kellegi kolmanda abi läbirääkimiste pidamisel on efektiivsem – parem on kokku leppida, kas siis ise koostööpartneriga või neutraalse isiku vahendusel, kui enam ei suudeta suhelda. Advokaadid vahel ajavad pooled positsioonidele ja võimendavad konflikti – ehk terendavad silme ees tagumikutundide eest arvete väljastamine kliendile ja aastatepikkuse kohtuvaidluse eest või siis on ego end teatud seisukohaga juba sidunud ja on raske öeldust taganeda.

Lepituse plussiks on ka konfidentsiaalsus. Saavutatud kokkuleppe tingimuste ja isegi lepituse fakt kui selline võib jääda saladuseks, kui pooled nii kokku lepivad.

Vaja oleks rohkem professionaalseid lepitajaid ja oskuslikke läbirääkijaid.

MIS ON MIS

Lepituse hüved kliendile

Lepituse puhul vaidluse poolte kontrolli all olevad asjad

Lahenduse protsess, st lepitaja ja pooled vormivad menetluse just selliseks, nagu pooltele sobib – nii kokkusaamiste ajalt, kestuselt, vaheaegadelt kui ka lõpptulemuse vormistamise osas.

Lepituse tulemus (kokkulepe), mida kohtulahendi kohta öelda ei saa.

Lahenduse maksumus – kohtumenetluse puhul võib see olla prognoosimatu (arvestades senist kogemust mõningane tuleviku prognoos saab toimuda, kuid võiduvõimaluse kindlust kohtus ei ole ning aja möödudes ja kulude suurenedes vaidluse väärtus kui selline ju muutub);

Vajadusel näo säilitamise võimalus ühele või mõlemale poolele – nt kui on vaja teha varasemast otsusest erinevat otsust – lepituses on võimalik arutada, kuidas ka seda eesmärki saavutada, mis kohtute puhul kaalutlusele ja lahendamisele kunagi ei tule;

Aeg, mis kokkuleppeni jõudmisele kulub – kas otsustatakse lahenduse leidmisele pühendada 2–4 tundi või 1 päev, on poolte omavahelise kokkuleppe asi. Kui võrrelda ajaga, mis kulub iga päev või nädal vaidleval poolel asjaga tegelemisele, pluss kui palju aega kulub ettevõtte sees teistel isikutel sellega tegelemisele ning arvutada kokku tegelik aja- ja rahakulu, pole  lepituse või avatud läbirääkimiste või kompromissläbirääkimiste puhul kaotada midagi.

Allikas: Ilona Nurmela

 


 

 

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. May 2014, 15:28
Otsi:

Ava täpsem otsing