Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Liigkasuvõtjale märk otsa ette
Tänapäeva liigkasuvõtja ei näe välja nagu Raskolnikovi tapetud Aljona Ivanovna, aga nähtusena on liigkasuvõtmine ilmsesti enam-vähem sama vana kui inimkond. Mida suurem on raha või mõne muu ressursi vajaja häda ja mure, seda enam nahku saab tal üle kõrvade tõmmata.
Kiirlaen toimib põhimõttel “Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem”. Pärast läheb häda enamasti veelgi suuremaks, aga selle peale hädaline ei mõtle. Nii et valikute rohkus ei ole alati ja igal juhul see kõige parem asi maailmas. Üks halb valik vähem võib vahel elugi päästa.
Hukutav karikas. Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste iseloomustas Eestit hiljaaegu viimase kiirlaenuparadiisina. Vaevalt, et me just sellist paradiisi tahtsime, kui tahtsime vaba riiki ja vaba turumajandust. Või kui me seda tahtsime, siis me ei teadnud, et sellesse kuulub ka vaesuse ja rumaluse hukutav kokteil. Selle karika võib inimesele ulatamata jätta.
Eeldus tänapäeva Aljona Ivanovnaid küsitava intressi järgi kergemini ära tunda on täitsa olemas. Riigikogu on jõudnud seisukohale, et liigkasuvõtjaliku intressiga sõlmitud laenuleping on eelduslikult tühine.
Liigkasuvõtmine algab riigikohtu meelest sealt, kus krediidikulukuse määr ütleb Eesti Panga avaldatavat keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra rohkem kui kuus korda.
Kui see number seadusesse kirjutada, ei peaks Raskolnikov Aljona Ivanovnaga kokku saamagi.