Finantsjuht aitab pettuseriske maandada

Selle aasta alguses selgus, et Rimi endist projektijuhti Tiit Eliast kahtlustatakse hiigelpistise võtmises. Priiskava eluviisiga silma jäänud Elias tekitas küsimusi töökaaslastes. Nii alustas uurimist Rimi sisekontroll, mille tulemusena tuvastati, et projektijuht on aastaid võtnud ehitusfirmadelt rohkem kui 600 000 eurot pistist, pakkudes neile tööd.

Kuus aastat tagasi avastati sarnane juhtum ehitusfirmas Skanska, mille projektijuht Mihkel Kuld pettis ettevõttest välja libaarvetega ligi 32 miljonit krooni (2 miljonit eurot). Kuld oli sõlminud kolme firmaga alltöövõtulepingud, aktsepteerinud väidetavate tööde kohta käivad aktid ja nende eest esitatud arved. Tegelikult aga need firmad objektil töid ei teinudki. Kahtlased ülekanded avastas rahapesu andmebüroo, sest nende tähelepanu pälvis firma, mille pangaarvetele kanti miljoneid kroone, mis seejärel sularahas välja võeti.

Pettust raske tajuda. Sarnaseid näiteid on teisigi, kus ettevõtte töötaja tegeleb pettusega, mida on esmapilgul keeruline avastada. Eile alanud finantsjuhtide konverentsil BIG4 rääkisid audiitorbüroo Ernst&Young finantspettuste uurija Marilin Pikaro ja vandeaudiitor Riina Alt, kuidas finantspettusi avastada ja milline on finantsjuhi roll pettuseriskide juhtimisel.

Pikaro sõnul seisneb pettuseriskide puhul probleem selles, et organisatsioonis ei tule pettused alati välja või neid ei loeta pettuseks. Samuti sõltub pettuse tajumine väga palju kultuuriruumist ja tegevusvaldkonnast. „Näiteks finantsjuhina on võimatu tuvastada korruptsiooni finantsnäitajate pinnalt.

Teine näide pettusest, kus on raske jõuda nii-öelda tulemuseni, on isiklikud suhted või puukfirmad, mille kaudu toimub majandustegevus ja mis numbriliselt jookseb arvestusse sisse, aga numbrite pealt ei ole ebaregulaarsusi,“ rääkis Pikaro. Sellisel juhul on oluline vaadata, millistel tingimustel selline ettevõte partneriks sai – kui ta ka pakkus turuhinnaga teenust või toodet, siis milline oli baas võrdluseks, kas võeti võrdlevaid hinnapakkumisi või on need võrdlevad pakkumised korrektsed.

Ennetustöö on odavam. Pikaro selgitas, et ettevõttele on alati odavam pettust ennetada kui seda avastada. Pettuse avastamisel tekib ajakulu, sest on vaja uurida, mis on juhtunud ja mida peab lahendama. Samuti on tema sõnul tavaliselt juba tekkinud kahju raske tagasi saada. „Ennetava tegevuse probleem on selles, et seda on raske rahaliselt mõõta. Võib aega investeerida, sest sa eeldad, et hoiad tulevikus ära pettuse juhtumeid, aga sa ei saa väita, et pettust ei oleks juhtunud, kui me oleks investeerinud,“ kõneles Pikaro.

Seadusandluses on kavas muudatusi, mis annavad võimaluse ettevõttel süüst pääseda, kui selle juht on tegelenud pettusega, mis on toonud ettevõttele kahju. Nimelt praegu ei oma juriidilise isiku karistamisel tähtsus ettevõtte roll ja panus pettuste ennetamisse. „Kui juhtimisfunktsiooni omav isik on pannud toime süüteo, on võimalik karistada ka ettevõtet, kui karistatakse isikut, kes on teinud midagi ettevõtte heaks,“ selgitas Pikaro. Karistusseadustiku muudatus näeb aga tema sõnul ette võimaluse, et kui ettevõte suudab tõendada tugevat sisekontrolli funktsiooni, millest hoolimata on keegi juhtidest läinud halvale teele, siis ettevõttel puudub vastutus ja seda ei karistata. „See on selge seos ja motiveerimisvahend, kuidas ettevõtjaid suunata pettust ennetavatele tegevustele,“ märkis Pikaro.

Ernst & Young küsitles 109 erineva suurusega ja eri valdkondi esindavat ettevõtet, kelle vastustest selgus, et pool ettevõtteist on küll pettusega kokku puutunud, kuid 51% neist leidis, et pettusega ei ole kahju kaasnenud. „Siin ma näen väljakutset audiitorile,“ märkis Pikaro, kelle sõnul on pettuse oluline element see, et kaasneb ka kahju. Vastasel juhul ei ole tegemist pettusega.

Ühe ehitustöö tellimisel selgus, et viiest hinnapäringu saanud ettevõttest oli vaid üks, mis saanuks töö ära teha.

Marilin Pikaro meenutas pettusejuhtumit, kus ettevõttel oli vaja ehitada laohoonet ja oli näha, et hankeosakond oli küsinud piisaval arvul erinevaid hinnapakkumisi. Välja saadeti viis päringut, millele tuli tagasi kolm pakkumist, kaks ettevõtet ei reageerinud. „Neist kolmest valiti hinna ja kvaliteedi poolest kõige mõistlikum ja näiliselt tundus kõik korrektne,“ ütles Pikaro. Minnes detailidesse, selgus aga, et kolmest ettevõttest üks ei tegutsenud ehitusvaldkonnas, vaid oli hoopis puidutootja, teine tegutses IT valdkonnas ja kolmas oli selles piirkonnas tuntud ehitaja.

Edasi analüüsides selgus, et neist kahest, kes ei reageerinud, ei olnud üks päringut saanudki ja teine ettevõte oli paar kuud enne hinnapakkumsie küsimist pankrotti läinud. „Ettevõttele tähendas see, et teenust ei saadud turuhinnas. Konkurentsitingimustes oleks hind olnud oluliselt madalam,“ märkis Pikaro.

Pettus on seadusandluse järgi igasugune ebaseaduslik või ka lihtsalt ebaeetiline käitumine või tegevus, mis tekitab ettevõttele rahalist ja maine kahju.

Finantsaruannetega seotud pettuste ohutegurid

• Anomaaliad raamatupidamisaruannetes

• Nõrk sisekontroll

• Ranged laenutingimused

• Palgad ja boonused tuginevad suures osas ettevõtte tulemustel

Olle Horm, Atria Eesti juhataja:

"Kurbusega pean ütlema, et me väga ennetavaid tegevusi finantspoolelt ei tee. Me jälgime väga detailselt tooraine kasutust, see on meie likviidsuse osa. Sigu on lihtne lugeda, peavalu on sööda jälgimine ja valmistoodangu puhul jälgime väga süstemaatiliselt tooraine kasutust võrreldes retseptilise kasutusega ja reageerime kõigile kõrvalekalletele. Lisaks sellele tugev igapäevane turvakontroll, mis küll ei ole finantskontroll, vaid füüsiline kontroll. Muud riskid on meie jaoks oluliselt globaalsemad."