Säästa tuleb selleks, et raha enda kasuks tööle panna

Mõni kuu tagasi kuulasin ühe Eesti suurpanga koolitust, kuidas rahaasju planeerida. Jagati palju kasulikku infot, kuid kogu finantsplaneerimine käis palgatöötaja ja tarbija vaatevinklist. Palgatööline töötab terve elu, et täita investorite ja kapitaliomanike taskuid. Millest käib jutt? Keegi ei õpeta lapsi (täiskasvanutest rääkimata) kapitali koguma ja seda investeerima. Heal juhul räägitakse säästmisest. Säästa, et sul oleks pension. Säästa, et saaksid osta auto. Säästa, et saaksid lõpuks selle ikka kõik ära kulutada. Selline säästmine ei tee aga kahjuks kedagi rikkaks.

Kõige kurvem on see, et isegi kulutamiseks säästmine on keskmisele eestlasele raske (seda ei suuda üle 60% peredest). Rikkaks saamise alus­talaks pean liitumist 50% klubiga: säästa ja investeerida tuleb vähemalt 50% sissetulekust. See pole lihtne. Enamik inimesi seda ei suuda. Miks see säästmine nii raske on?

Kõige lihtsam on süüdistada palku. Mida sa ikka säästad, kui palk on 800 eurot kuus ja pool sellest läheb üürile ja teine pool toidule (saladuskatte all ütlen, et sageli läheb osa raha ka suitsu, alkoholi või loteriipiletite peale). Aga paljud teenivad rohkem, ja ei suuda ikka säästa. Samal ajal on inimesi, kes saavad hakkama ka 400 euroga kuus. Kui keegi saab hakkama, siis on see võimalik – peab vaid kõvasti tahtma!

Tegelik säästmisvõimetuse põhjus peitub mõtteviisis. Kui säästmise mõte on tarbimise edasilükkamine, siis on see tõesti ebameeldiv. Kellele ikka meeldiks häid asju edasi lükata ja täna selle arvel kehvemalt elada? Tegelikult tuleks säästmisele läheneda hoopis teise nurga pealt.

Ma ei säästa raha selleks, et homme rohkem kulutada. Ma ei plaani oma sääste üldse kunagi kulutada. Aga proovige kellelegi seletada, et säästate selleks, et neid mitte kunagi kulutada. Enamik inimesi vaatab teid suurte silmadega ega saa aru. Mis mõte on raha säästa, kui seda ei kuluta?

Mina säästan raha selleks, et panna see enda heaks tööle. Minu pensioniplaan ei näe ette suure rahakoguse säästmist, et siis sealt nurgast vaikselt rahasummat sööma hakata, lootes, et suren enne ära, kui otsa saab. Aga just nõnda näevad säästmist ja kogumist isegi paljud praktikud, teoreetikutest rääkimata.

Oletame, et sul on kana. Kuigi sa tahaksid teda kangesti ära süüa, suudad sa, hambad ristis, siiski söömist edasi lükata ja kana “säästa”. Igal hommikul vaatad kana ja mõtled, et küll oleks hea ta nahka pista! Aga ei tohi, sest ma olen säästlik inimene, hoian kana tulevikuks. Ehk saab sellest koguni minu pensionisammas! Ühel kenal hommikul ongi koos kanaga puuris ka muna. Rõõmustad, et säästmine kandis vilja, ja saad hommikueineks nautida keedumuna.

Just selline mõtteviis on inimestel raha säästmise kohta. Vahel võib isegi juhtuda, et munast saab kana, ja siis süüakse ära kaks kana. Aga alati on fookus sellel, et saaks need kanad varem või hiljem nahka pista.

Aga on ka teine võimalus. Hakkad teadlikult taimetoitlaseks ja paned kanad munema. Varsti on sul kaks, siis neli, siis kaheksa ja siis kuusteist kana. Ehk hakkad nüüd ka omletti sööma, sest mune on palju. Sa ei arvesta oma pensioni selle järgi, kas puuris on piisavalt kanu, et elu lõpuni välja vedada. Eesmärk ei ole kõiki kanu nahka pista. Pigem õpetad pojale, kuidas kanafarmi majandada. Ehk annetad mõne kana naabrimehele, et temagi saaks kanaäriga algust teha.

Toon paar näidet, kuidas Tallinna börsil kaubeldavate dividendiaktsiatega on olnud võimalik saavutada rahalist vabadust. Näited põhinevad minevikul, st ei ole  garanteeritud, et sama strateegia annab tulevikus sarnaseid tulemusi. Kindlasti võib väita, et tagantjärele tark on lihtne olla. Motiveeriv mõju võiks näidetel siiski olla.

Investeerides Tallinna Vee aktsiasse alates ­IPOst 50% sissetulekust ja re-investeerides kõik dividendid, oleks kaheksa aastaga võimalik saavutada rikkus ehk rahaline vabadus – pensionisammas, mis katab igakuised kulud ja mis kasvavad inflatsiooni võrra ka tulevikus.

Investeerides Tallinna Kaubamaja aktsiasse 500 eurot kuus alates 1996. aastast, oleksid sa täna euromiljonär ja teeniksid iga kuu enam kui 5000 eurot dividendidena. Need dividendid võid kas nahka pista või omakorda uut rikkust koguma suunata – liikudes näiteks kanakasvatusest ka veise- ja maasikakasvandusse.