Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Baruto uus ja eriline plaan

08. juuni 2014, 14:43

Sumoga Jaapanis lõpparve teinud Barutol ehk Kaido Höövelsonil on uus ekstravagantne plaan- hakata kodukandis kasvatama õllega masseeritavaid veiseid, kelle liha on Jaapanis ülikallis delikatess.

Höövelsoni päevad mööduvad nüüd lapsepõlve koduradadel Rohukülas Lääne-Virumaal, kus ta jagab oma tähelepanu 80pealise veisekarja, kunagisse hobusetalli rajatud Barto puhkemaja ning põllumajandustehnika remondifirma vahel.

Esmaspäeva hommik Barto puhkemaja õuel Kulinal 25 kilomeetri kaugusel Rakverest. Baruto tiirutab siresinise taeva all punasel murutraktoril mööda õue, seljas valge hieroglüüfidega T-särk. Hieroglüüfidest moodustub sõna Sakusma - saar Nagoya lähedal. Koduperenaisest abikaasa Jelena on täna Tallinnas. Teeviidad Barto territooriumil on välismaalastele mõeldes inglise keeles. Lähedal asuva Kunda jõega ühendatud järvekese kaldal peesitavad pleekinud punased kanuud. Kollasel traktoril teisel pool maja tiirutab Kaido ema Tiina Pudel. Maad, mida niita, on palju. Barto puhkemaja - endise nimega Aartika, mille Höövelson pankrotistumise järel pisut enam kui aasta ees ära ostis ja uuesti elu sisse puhus - laiub 10 hektaril.

Baruto ronib traktorilt maha, süütab sigareti. Meedias vägilaseks tituleeritud ekssumoka käepigistus on ootamatult pehme. "Suvel saab tube veel ainult nädala sees ja siis peab ka ette helistama. Muidu on kõik juba välja müüdud. Pulmad, firmapeod, juubelid, vähemalt kord kuus püüame ühe avaliku ürituse ka teha," loetleb Höövelson puhkemaja tuluallikaid. Lähiajal saab Barto puhkemajas lustida näiteks Mait Maltise või Hellade Vellede saatel. Tagasihoidlik sumomees on vaid törts jutukam kui suusaäss Veerpalu. Selle suve tippsündmus nende paksude valgete kiviseinte vahel on aga Kaido ja Jelena pulmad.

Lemmikloom? Eks ta pull ole. "Ema on siin perenaine, mina olen kõigest töömees, päris karm värk," tõdeb Höövelson. Ema juhatas Bartos vägesid siis, kui Baruto veel tänavu varakevadeni Jaapanis elas. Kuna emal tuleb see nii hästi välja, pole ka põhjust rolle ümber jagada. Küll aga on poeg võtnud emalt ohjad üle kümne kilomeetri kaugusel Laekvere vallas asuvas veisefarmis, mis kuulub Höövelsonile samuti ajast, mil ta ise alles Jaapanis toimetas. Loomad on olnud lapsest saati tema suur kirg, eriti pullid, keda ta oma lemmikloomadeks nimetab.

Kahe aasta eest ostis Höövelson naabruses tegutseva Rahkla farmi müüki pandud vana kolhoosilauda, et trööstitu hoone üles vuntsida ning loomad jälle sisse viia. Täna on nõukogudeaegsel suurlaudal uued pakettaknad, klaasuks ning valged puhkeruumid. Laut ise on koduks ühele pullile, 34le mullu suure veokiga Šotimaalt toodud lehmale ning 35le tänavu kevadel sündinud vasikale. Kokku 70 veist, kellest suurem osa veedab päikselist päeva laudatagusel aasal. Kaidole on laudas abiks sulane Martin, Jelena loomadega ei tegele.

Õlleveis - legendaarne Jaapani ime. "Baruts, tule siia!" viipab Höövelson tüüpilise koeraomaniku žestiga lauda peremehele, Aberdiin-anguse tõugu pull Barutole. "Sa oled ikka tõeline pugeja, tuleksid sülle ka, kui vaid saaks," poputab Höövelson tonni kaaluvat Barutot läbi latri tema koonu paitades. "Lähme, vaatame õues "putukaid" ka," kutsub ta meid aasale vasikaid imetlema. Ajakirjanike tuleku puhul lülitab peremees elektrikarjuse välja. Ronime aia vahelt läbi. "Putukad" tulevad külalisi julgelt uudistama. Ehk saavad juba needsamad kevadel sündinud vasikadki veel tänavu õllevanne võtta. 

 "Eesmärk on ikka seda farmitegevust siin laiendada, tahaks hakata tootma Japanese beef'i (jaapanipärane loomaliha, tuntud kui kobe beef - toim). Mille järgi inimesed võiksid teada, mida ma mõtlen, on see, et neid veiseid joodetakse ja masseeritakse õllega. Tegelikult neid õllega päris ei joodeta ja iga päev ei masseerita ka, aga teistmoodi kasvatatakse küll. Nad elavad üsna väiksel pinnal näiteks kümnekesi koos ja nad on kastreeritud. Kuna neil pole palju liikumisruumi ega sugutungi, läheb kogu energia liha ja oma kere kasvatamisse. See on hästi läbi kasvanud liha, mida masseeritakse paremate maitseomaduste saavutamiseks õllega. Tulemus on super. Uskumatu, mida jaapanlased teha oskavad. Eks ma kutsun Jaapanist ühe eksperdi umbes pooleks kuni aastaks enda juurde elama, tema õpetab mind loodetavasti välja. Lähema aasta jooksul tahaks selle asja käima saada," selgitab Höövelson.

Ta ei tea, et kusagil Euroopas praegu kobe-liha toodetaks, küll aga on ta külastanud Jaapanis mitmeid spetsiaalseid farme ning kinnitab, et seesugusel viisil valminud liha on kõikjal maailmas tõelise delikatessi staatuses. Höövelson usub, et Eestis leiduks sellele ostjaid küll, kaugemale ta veel ennatlikult ei mõtle. Praegu tegeleb Höövelson veel vaid elusloomade müügiga - igal sügisel müüakse tunnustatud Šoti tõugu veised maha, hinnad algavad umbes 1200 eurost looma eest.

Kolmas kirg - suured masinad. Maaelu fännina on Höövelson astunud ka paari-mehe-firmasse, põllumajandustehnika remondi ja hooldamisega tegeleva AutoAgri juhatusse, mis Höövelsonilegi üllatuseks hiljaaegu varasemate tegematajätmiste tõttu inkassofirma huviorbiiti sattus. AutoAgril on täisvarustuses põllumasinate remondibuss, mis väljakutse peale Jõgevalt kohe stardib. Suured masinad-mootorid on Höövelsonile alati poisilikku huvi pakkunud ning nüüd on tal hea võimalus neid AutoAgris põllumajandustehnikumi poiste kõrval lähemalt tundma õppida. Kui vaja, sõidab temagi remondibussiga väljakutsele.

Ise Höövelson veel bussi- ega autorooli ei istu, sest juhilubade tegemine on alles pooleli. Jaapanis ei lubatud sumostaaridel autot juhtida, sestap pole tal ka lube. Vahel sõitis ta Jaapanis ilma loata, kuid pärast ühe tuntud sumoka skandaalset vahelejäämist lõpetas ka Höövelson selle igaks juhuks ära. Praegu ootavad Jõgeval tegemist nii teooria- kui sõidueksam, koolieksamid on sooritatud. "Peaks nüüd ühe soojaga ikka traktoriload ka ära tegema. Aga ma pean veel harjutama, ei taha sinna Jõgevale niisama proovima minna, ikka kindla peale välja," arutleb Höövelson.

Auto on Höövelsonil aga juba Tallinnas ootel. Ta näitab telefonist oma Jaapanist merekonteineriga saabunud auto pilti. Must ja läikiv hiiglama suur Toyota maastur. Kütust võtab 35 liitrit 100 kilomeetri kohta. Jelena auto, õige pisut tagasihoidlikum, on juba kohal. Seniks sõidutavad teda Kulina ja Rohuküla vahet ema, Jelena või Martin. "Aga jalgrattaga? See vahemaa on ju vaid kümme kilomeetrit," küsin endiselt tippsportlaselt. Selle mõtte välistab Höövelson kiirelt naerupahvakuga.

TASUB TEADA

Kaido Höövelsoni tegemised äriilmas

-Barto puhkemaja - endine Aartika puhkemaja Kulinal Lääne-Virumaal, mida juhatab kahasse ema Tiina Pudeliga. Bartos korraldatakse näiteks pulmi ja firmapidusid ning see on mõeldud ahvatlevaks atraktsiooniks jaapani turistidele, keda hakkab Eestisse vahendama OÜ Barto Tours.

-Barto Tours - reisibüroo, mis hakkab tänavu suvest jaapani turiste Eestisse tooma, juhatusse kuuluvad Höövelsoni filmimehest sõber Artur Talvik ning Soraineni advokaat Reimo Hammerberg. Selle suve kuumimaks müügiargumendiks jaapanlastele on laulupidu ja Höövelsoni enda pulmad.

-Veisefarm - Lääne-Virumaal Laekveres asuv farm 70 aberdiin-anguse tõugu lihaveisega. Praegu tegeleb elusloomade müügiga, kuid lähema aasta jooksul soovib Höövelson hakata tootma Euroopas ainulaadset Jaapanist pärit õllega masseeritud delikatessveiseliha ehk kobe-liha.

-OÜ AutoAgri - põllumajandustehnika remondi ja hooldusega tegelev firma, mille remondibuss stardib väljakutse peale Jõgevalt. Juhatusse kuulub lisaks Höövelsonile ka Üllar Läänesaar.

MIS ON MIS

Jaapani veiseliha ehk kobe beef

-Kobe on linn Osaka lähistel, mille järgi on saanud nime ka liha, sest eriline veisekasvatusmeetod pärineb just sellest prefektuurist, mille pealinnaks on Kobe

-Tänapäevased kobe-veised said sellise nime alles 20. sajandi keskel, kuid juba 2. sajandil kasutati neid riisiistandustes tööloomadena. Keset Jaapani mägismaad asunud riisikasvatuses jäid nad muust maailmast isoleerituks ning said teistsugust toitu, sellest ka aja jooksul kujunenud eriline maitse

-Kobe-liha on tuntud rasva ühtlase jaotumise poolest lihas, mis annab sellele marmorja välimuse. Seetõttu on lihal ka madalam sulamistemperatuur ning liha ära sulamise vältimiseks ei küpsetata seda rohkem kui medium-rare-tasemeni

-Söögiisu tõstmiseks masseeritakse kobe-veiseid õllega, Jaapani veiseliha tarbimisest moodustab kobe alla 1%

-Kui tavaline lihaveiseliha kilohind Eestis on ca 10-25 eurot, olenevalt tükist, siis kobe-liha kilohind maailmaturul on 150-400 euro vahel

KOMMENTAARID

Laekvere rõõmustab Kaido naasmise ja töökohtade üle

Aarne Laas, Laekvere vallavanem:

Kaido tegemised Eestis on alles algusjärgus, mõned töökohad on ta küll juba välja pannud, aga, ma usun, et õiged asjad veel alles tulevad. Talu oli tal juba varem olemas, puhkemaja ostis ta alles hiljaaegu, see on küll naabervallas, aga meie inimesed saavad seal ka tööd. Eks ta paneb oma kontseptsioonid ajapikku paika, tal on esialgu päris palju tegemist, teeb juhiluba, võtab naise ja püüab hallata oma investeeringuid, mis ta on seni siia-sinna teinud. Me oleme suhelnud ka tema plaanide teemal, aga ma pole pidanud õigeks teda suunata, küll ta ise õiged read üles leiab. Kohalikel on igal juhul hea meel, et Kaido kodukanti tagasi tuli, ma hoian pöialt, et ta ikka maale jääks.

Eestis jagub gurmeekohti, kus kobe-liha pakkuda

Joel Kannimäe, Põhjaka restorani peakokk:

Igale asjale leidub ostja, eriti nii eksklusiivsele tootele. Eesti mastaabis on neid inimesi kindlasti vähe, kes seda endale lubada jaksaksid, kuid eks on ka peenemaid gurmeekohti, kes seda liha pakkuda võiksid. Mina ise kahjuks seda maitsnud ei ole, olen vaid selle kohta lugenud. Minu teada on need veised õllega joodetud-söödetud, liha ilmselgelt õlle maitsega olla ei saa, see on ikka liha maitsega. Restoranipidaja vaatevinklist on selle liha sisseostuhind ilmselt juba kordades kallim kui kõik seni menüüs pakutavad lõpp-produktid, seega pole ma väga kindel, kas me suudaks seda pakkuda. Kui see on aga süües tõesti nii silmipimestavalt hea, kui räägitakse, võiks kaaluda küll. Kui Baruto selle äri käima saab, eks me paneme siis ka siin Põhjakal kamba peale raha kokku ja ostame paarsada grammi, et vähemalt proovida saaks.

Seda võikski sööma jääda

Riho-Bruno Bramanis, aastaid Jaapanis elanud käsipallur:

Kobe beef'i maitset on sõnadega raske edasi anda, see on lausa suussulav liha -  pehme ja mõnus, kutsub kohe uuesti sööma. Nendele loomadele antakse õlut juua ja neid masseeritakse, nii et kui panna tavaline beef ja kobe kõrvuti, siis on need kui öö ja päev. Seda liha võikski sööma jääda. Palju oleneb ka kokast, algtasemel kokale sellist liha kindlasti ei usaldaks. Baruto saab selle tootmisega kindlasti hakkama, kui selle omale eesmärgiks võtab. Eestis oleks sellele lihale kindlasti sööjaid, mina nende hulgas, eestlased on ikkagi toidugurmaanid. Jaapanis müüakse seda poes 100 grammi kaupa, sest kilohinna peale kukuks inimene pikali. Samas on Jaapanis pandud hind paika elatustaseme järgi, seal on kindlasti rohkem rahvast, kes suudab seda endale osta. Kui ma olen soovitanud Jaapani reisidel inimestel seda proovida, räägivad nad restoranist tulles sellest vaid ülivõrdes.

Hea ekspordiartikkel Põhjamaade jaapani restoranidesse

Rein Raud, kirjanik ja orientalist:

Üks tuntumaid roogasid sellest lihast on selline, kus liha lõigatakse paberpeeneks, inimesed istuvad laua ümber ja praevad seda omale ise. Võtavad väikese tüki pulkade vahele ja asetavad keset lauda seisva tulikuuma kastme sisse. Kuigi see maitseelamus on meeldejääv, on Jaapani köögil minu jaoks aga ka palju maitsvamaid asju pakkuda, jaapanlased on toidu kvaliteedi suhtes väga pedantsed, välismaistel tootjatel on alles hiljuti õnnestunud tungida Jaapani turule. Need vähesed Eestis tegutsevad Jaapani restoranid oleksid sellest lihast kindlasti huvitatud ja samas on seda võimalik kindlasti ka edukalt eksportida, näiteks teistesse Põhjamaades jaapani restoranidesse, kes oleksid ilmselt väga huvitatud kobe-lihast, kui seda nii lähedalt saab.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. June 2014, 12:50
Otsi:

Ava täpsem otsing