Kiirlaenureklaami kaitseks

11. juuni 2014, 00:00

Sõnavabadusega oleme viimase paarikümne aasta jooksul sedavõrd ära harjunud, et võtame seda enesestmõistetavana. Samamoodi nagu eksisteerib sõnavabadus, ­eksisteerivad ka majandusliku sõnavabaduse ­põhimõtted.

See tähendab, et igal ettevõtjal on õigus turunduskommunikatsiooni vahenditega teada anda oma teenustest, toodetest ja ideedest. Ja nagu Inglise filosoof John Milton kirjeldas sõna­vabaduse ühe osana õigust saada informatsiooni, on ka majandusliku sõnavabaduse oluline põhimõte see, et tarbijatel on õigus saada adekvaatset infot kõikide turul olevate pakkumiste kohta. Meeldivad need talle või mitte.

Põhiseaduse paragrahvi 45 esimene lause kehtestab sõnavabaduse põhimõtte. Teine lause aga loetleb juhtusid, kui sõnavabadust võib piirata. Majandusliku sõnavabaduse paraku küll mitte põhiseadusesse kirjutatud põhimõte seisneb selles, et üldjuhul tohib piirata nende toodete ja teenuste kommunikatsiooni, mille tarbimine on ühel või teisel moel piiratud. Seega, legaalselt peab olema võimalik tooteid-teenuseid reklaamida.

Piirangute liigid. Majandusliku sõnavabaduse piiranguid on mitut laadi. Esiteks totaalne reklaamikeeld. Sellist piirangut kohaldatakse üldjuhul sellistele kaupadele, mis on kahjulikud tarbijate tervisele – näiteks sigaretid ja retsepti­ravimid. 21. sajandil on sellised keelud suhteliselt mõistetavad ja aktsepteeritavad. Mingil põhjusel peetakse tarbijate tervist ohustavaks tegevuseks hasartmänge, eks see ole maitse küsimus.

Teiseks levinud piiranguks on reklaami­kommunikatsiooni keelamine teatud meediakanalites. Kõige levinumaks näiteks on alkoholireklaam, mis on keelatud sellistes meediakanalites, mille vaatajate hulgas võib olla alaealisi tarbijaid, kellele on seatud piiranguid ka alkoholi ­tarbimisele.

Näiteks ei tohi alkoholireklaame näidata ­televisioonis enne teatud kellaaega või ei tohi neid paigutada trükimeediaväljaannete esikaantele. Ka sellised piirangud on mõistlikud. Jabur anomaalia on aga poliitilise välireklaami keelamine 40 päeva enne valimisi.

Kuuldavasti tekkis see piirang seadustesse kunagise Rahvaliidu jõupingutuste tulemusena, kelle valijad elasid väljaspool linnu, kuhu ­välireklaam ei ulatu. Seepärast õnnestus neil ära keelata välireklaam ning saada endale parem ­positsioon valimiskampaanias. Sellised ühe ­kliki esilekutsutud piirangud tuleks kiiremas korras lõpetada.

Kolmandaks piiranguks on keelud reklaamide loomingulisele lahendusele. Näiteks ei tohi alkoholireklaamides kasutada kuulsaid inimesi või näitlejaid, kes on nooremad kui 25aastased. Samuti ei tohi alkoholireklaamid üles kutsuda joogi tarbimisele või seostada napsuvõtmist ja läbi­löögivõimet vastassugupoole juures.

Mulle tunduvad sellised piirangud kõige ­tõhusamad ja mõistlikumad, kuid nende järelevalve on kõige keerulisem. Alkoholi puhul on tarbijale olulised selle kvaliteet või päritolumaa või muud omadused, mis aitavad valikuid teha. ­Samas ei ole mõtet tõepoolest kärakareklaamis totaalset läbu näidata ja rõhuda reklaamis üksnes napsu joovastavale omadusele.

Neljandaks levinud piiranguks on need, mis sunnivad reklaamijat lisama turunduskommunikatsioonile tarbija jaoks olulist informatsiooni, mis aitab tarbijal oma valikuid teha. Näiteks käsimüügiravimi reklaamide hoiatustekst või ­finantsasutuste kohustus laenureklaamides teavitada krediidikulukuse määrast.

Tarbijatele on kasulik kiirlaenureklaamidest teada saada, milline röövel on ahnem kui teised. Selliseid piiranguid kasutatakse üldjuhul toodete või teenuste puhul, mille tarbimine on legaalne, kuid lisainfo kohustus on seatud tarbijate kaitsmise mõttes, et neid reklaamiga ei lollitataks ja pöörataks tähelepanu teenuse või toote olulistele tingimustele.

Tarbijale kahjulik. Parlamendikomisjonides küpseb kava keelata kiirlaenude reklaamid. See läheks selgelt vastuollu majandusliku sõna­vabaduse põhimõttega, et legaalsete teenuste reklaam peaks olema lubatud. On suur hulk inimesi, kellele on väikelaenud vajalikud igapäevaseks toimetulekuks. Ja kui piiranguid seada, siis mitte laenude turunduskommunikatsioonile, vaid laenudele endile, pannes paika maksimaalne lubatud krediidikulukuse ja intressi määr.

Turunduskommunikatsiooni ärakeelamisega ei päästa võlavangist ühtki tarbijat. Kuna ei osata defineerida kiirlaenu, on tekkinud plaan keelata kõik finantsasutuste (sealhulgas pankade) laenureklaamid. See oleks aga tarbijatele kahjulik piirang, kuna võtaks neilt õiguse saada informatsiooni turul pakutavate parimate võimaluste kohta.

Tahaks lõpetada Voltaire’i sõnadega: kuigi mulle absoluutselt ei meeldi see, mida liiakasuvõtjad oma reklaamides ütlevad, olen ma valmis surema selle eest, et neil oleks õigus seda teha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. June 2014, 19:03
Otsi:

Ava täpsem otsing