Puhkepäev. Arenguvestlus iseendaga

13. juuni 2014, 00:00

Mitmes filmis te surma ja suremist näinud olete? Mitmes teatritükis selle lähenemisest või saabumisest juttu on olnud? Raamatutest ma parem ei räägigi – “Anna Karenina”, “Romeo ja Julia”, “Nimed marmortahvlil”, “Väike prints”, “Tõde ja õigus”, “Läänerindel muutuseta” on kübeke kirjandusklassikast, kust see teema ka läbi jookseb.

Ometi tundub mulle, et Lääne ühiskonnas enamat kui surma mainida on tabu. Sellest teemast tõsiselt rääkimist sageli kardetakse ja välditakse. See kõlab morbiidselt, mõne jaoks halvaendeliseltki – eks kõik on tõlgendamise küsimus. Ma teen siis siinkohal erandi ja räägin sellest majandus­lehe veergudel.

Miks, küsite? Ma olen ju terve noor inimene, miks peaksin sellest kirjutama? Mõtteainet selleks andis mulle parajasti lõpusirgel olev Sogyal Rinpoche’i kirja pandud “Tiibeti raamat elust ja surmast”, mis pärast üht koolitust lugemiseks kätte sattus. See ongi kokkuvõtlikult avatud ja aus käsitlus elust ja selle teisest poolest, surmast. Sellest, mille olemasolu ehk haigestudes, lähedast kaotades, mõnd filmi vaadates aeg-ajalt meelde tuleb.

Teistmoodi arenguvestlus. Selle elu argise osa teadvustamine raputab prioriteete paika, mida on aeg-ajalt ikka kasulik teha. Surmast rääkimine, sellest mõtlemine või lugemine sarnaneb natukene nagu arenguvestlusel käimisega – saab aimu, millega oled oma argipäevades rahul, millega mitte, mida oled saavutanud, mis ees ootab, millele on tulutult aega kulunud, mis on tähelepanuta jäänud. Aeg, kui selle väärtus aktsiahinnas väljenduks, ralliks teistest n-ö aktsiatest pärast seda vestlust kindlalt ette.

Teiseks tuletab see meelde asjade, sündmuste ja tegude väärtust. Või õigemini seda, et nende külge klammerdumine on tulutu energia raiskamine. Majandusbuumi taga nutmine, auto või maja olulisuse ületähtsustamine, mõne ebaõnnestumise pidev ettekäändeks toomine või end õnnestumiste aupaistesse unustamine on ühed suured energia­röövlid ja päeva lõpuks ka suhteliselt väärtusetud.

Kolmandaks meenutab see ka, et tasub vigade tegemist aktsepteerida, vältida pidevat lahendamata asjade eiramist, olla teiste ja eelkõige enda vastu aus. Ning neljandaks, et üks endale võetud vaikne minut päevas (see, mida ka Jürgen Ligi kõrvalleheküljel mainib) võib õpetada mõnikord rohkem kui kooliharidus, pidev uudistevool, kultuuri üleküllus või sotsiaalne elu. Head arenguvestlust enesega!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. June 2014, 19:30
Otsi:

Ava täpsem otsing