Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raha meelitas ka külmutatud konto
Lugedes kokkuvõtet riigikontrolli koostatud VEB Fondi auditi olulisematest punktidest, saab osaliselt vastuse ka igipõline küsimus, kust tekib tolm ja kuhu kaob raha. Raha võib nimelt kaduda näiteks NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB Pank) külmutatud kontole.
Tagantjärele ja kõrvalseisjana hinnates on hämmastav, kuidas sai ca 80% VEB Pangas külmutatud 890,5 miljonist kroonist koguneda kontodele juba pärast nende külmutamist 1992. aastal. Oli siis põhjuseks Eesti pankade poolne klientide teavitamata jätmine kontode külmutamisest; ettevõtete võimetus või suutmatus kiiresti reageerida ning oma raha liikumist ümber suunata kuhugi mujale; segased ajad või sinisilmne lootus, et küllap need kontod peagi üles sulavad. Praegu ei kujuta küll hästi ette, et mõni ettevõte sooviks paigutada oma raha mõnes Venemaa pangas külmutatud kontole. Nii palju on lähiajalugu meid usutavasti õpetanud.
Teine kadumine ikka lahtine. Teisalt aga jääb lahtiseks see osa raha kadumisest, millele aitas kaasa Eesti Panga saadetud valeandmetega ametlik kiri. Kuhu jõudsid lõpuks need 32,3 miljonit dollarit, mille sai VEB Pangast kätte Vene ettevõte TSL International?
Paraku ei luba selle summa liikumises selgust ka peatselt tutvustatav riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni raport. “See, mismoodi ja kas see Eestisse tagasi jõudis, on taas oletamine ja näpuga näitamine. See ei ole ka komisjoni ülesanne,” on öelnud uurimiskomisjoni juht Rainer Vakra ajalehele Delovõje Vedomosti antud intervjuus.