Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Meie tuleviku ohutrende aitab vähendada viljakus

18. juuni 2014, 00:00

Pole mõtet vaielda, kas Eesti arenguks uue tõuke andmiseks sobib paremini idee “miinimumpalk 1000 euroni” või “SKT kaks korda suuremaks”. Mõlema eesmärgi saavutamiseks peab enamiku meie 600 000 hõivatu töö muutuma palju viljakamaks.

Oleme veerand sajandit endale sisendanud, et toetudes inimese soovile maksimaalset tulu teenida leiab enamik sotsiaal-majanduslikest probleemidest parima lahenduse. Algul paistiski nii olevat. Paraku on meie demograafiline ja majanduslik areng nüüdseks omandanud sellise kuju ja suuna, mis ei garanteeri isegi rahvusena püsimajäämist, rääkimata õitsengust. Probleem pole niivõrd selles, et meie iive on negatiivne, et emigreerutakse või et oleme majandusarengus naabritest maha jäämas. Probleemiks on soovimatus näha oma olukorda sellisena, nagu see tegelikult on; soovimatus tunnistada, et oleme ka eksinud.

Praeguseks oleme saavutanud enamiku tasemest, mida üksikult pingutades on võimalik saavutada. Meie tulevikku ohustavate trendide muutmiseks on nüüd vaja saada kätte sünergia, mida sellest maanurgast üldse leida võib. Selleks aga napib meil kriitikameelt iseenda suhtes, koostöövõimet, tahtmist pingutada ja võimekust oma tegemisi rahvusena teisiti korraldada. Et midagi võiks muutuda, peame lahti saama ka oma suletusest. Peaksime püüdma mõista, miks maailmas tehakse nii paljusid asju teisiti kui meil. Et igasuguste tülikate ja keeruliste sotsiaalmajanduslike lepete, skeemide ja stiimulsüsteemide taga ei ole rumalus, vaid olukorra meist sügavam mõistmine ja vastutustunne. Tulemuseks on aga suurem ja kestvam sotsiaalmajanduslik edu.

Edu teeb reformid raskeks. Paradoksaalsel moel on meil mis tahes asja reformimise eriti raskeks teinud meie esimese perioodi suhteliselt suur edu. Edu uimas pöörasime vähe tähelepanu elu sotsiaalsele küljele, sidususele ja koostöövõimele, segasime ära oma näilised ja tegelikud tugevused. Näiteks uskusime, et saame oma institutsioonide tugevust mõõta peaasjalikult riigivõla suuruse ja eelarve tasakaalu, aga mitte nende analüütilise suutlikkuse, sotsiaalmajandusliku vastutustunde ja ettenägemisvõime järgi.

Indrek Neivelti järjest ärevamaks muutuvaid mõtteavaldusi tuleks lugedagi sellises võtmes. Pole ju tema ainuke, kes on surmani tüdinud kuulmast tühja heietamist, kui vajalik on mööda väärtusahelat ülespoole trügimine; selline haridus-, teadus- ja innovatsioonipoliitika, mis seda toetaks; ning kuidas lõppkokkuvõttes meil kõik iseenesest sujuma hakkab.

Vajame palju enamat. Samas ei taha ma väita, et me pole üldse edasi liikunud. Häda on ju selles, et muutunud demograafilises olukorras on vaja enamat. Rahvastikuküsimused ja tootmise teadmistepõhisemaks muutmine koos väärtusahelas paremate kohtade hõivamisega võtavad aastakümneid, oleksime pidanud alustama juba ammu. Ei saa end trendide lihtsa ekstrapoleerimisega lohutada ja väita, et meil on vähemalt sadakond aastat aega. Praeguses, seotud ja turbulentses maailmas räägivad hetke trendid kaugemast tulevikust järjest vähem. Kui me ei suuda hakata vähendama kahe-kolmekordset sissetulekute vahet meie jõukamate naabritega, võib Eesti saatuseks saada olemine geograafiliseks kohanimeks nagu Liivi laht või Kuramaa.

Pole mõtet vaielda, kas arengule uue tõuke andmiseks sobib paremini idee “miinimumpalk 1000 euroni” või “SKT kaks korda suuremaks”, sest eesmärgi saavutamiseks tuleb mõlemal juhul teha samu asju. Selle asemel peaksime endale tegema detailsemalt selgeks, millest nende eesmärkide saavutamine sõltub.

Kuid on selge, et mõlema eesmärgi saavutamiseks peab enamiku meie 600 000 hõivatu töö muutuma palju viljakamaks. Efektiivsuse kiirendatud korras suurendamiseks on maailmas aeg-ajalt ikka kehtestatud mitmesuguseid normatiive, et suunata inimesi ja ettevõtjaid isegi vastu nende tahtmist soovitaval moel tegutsema. Kui autode või hoonete puhul on energiaefektiivsuse normatiivide kehtestamine ja järjekindel karmistamine osutunud edukaks, miks ei võiks seda kogemust kasutada energiast piiratuma ressursi – tööjõu – efektiivsema kasutamise tagamiseks.

Loomulikult polnud energeetikas edu saavutamise taga suvaliste normatiivide kehtestamine, vaid ülikoolide ja firmade teadus- ja arendusalane suutlikkus ning selle suurendamise meetmed. Selleks ei saa ka miinimumpalga tõstmise graafik. Kuid miinimumpalga suurust oleks mõistlik mõtestada kui väliskeskkonna poolt meie ellujäämiseks lubatavat CO2 kogust. Ma ei oska ennustada, kui paljuks me praegu suutelised oleme, kuid on vaieldamatu, et ka kõige professionaalsemate mängijate ja kaunima meloodia puhul sõltub tulemus ikkagi dirigendist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
17. June 2014, 18:56
Otsi:

Ava täpsem otsing