Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Nukruse sabin
Lana Del Rey kolmas ja uusim kauamängiv “Ultraviolence” valab kuulaja üle nukruse ja süngusega. Kes selleks valmis on, ilmselt naudib seda sabinat, kes mitte, kergitab kulmu, otsib välja vihmavarju ja mõne teise artisti loomingu.
Žanriliselt võiks plaadil kõlava muusika liigitada ehk soft rock’i või indie-popi alla. Seda iseloomustab mõtlikkus, süngus, raskus, tõsisus, üksindus, romantilisus.
Pean tunnistama, et mind see nukrus ja välja pakutud melodraama aga ei kõneta. Silme ette tuleb eluraskusi ja õudu täis film või unenägu, mille taustaks need lood kõlama sobiksid. Ainult neist tahaks kiirelt ärgata ja kergendunult ohata, see oli kõigest film või uni.
Plussiks on albumil kõlavate lugude natukene kosmiline ja suitsune kõla, samuti lauljanna oskus oma rolli läbi kõigi lugude edukalt lõpuni kanda, pakkudes kuulajale maailmavalulisi helisid. Lugude sõnum näiteks palades “Sad Girl”, “Pretty When You Cry”, “Cruel World“, “Money Power Glory” minus empaatianärve aga ei liiguta.
Suure tõenäosusega ma teist korda seda kogumikku ei kuulaks, kui siis ainult mõnel toredal kostüümipeol, mille teemaks ehk maailmavalu või depressioon.
Hinnang
Lana Del Rey – ”Ultraviolence”
Hinnang: 5