Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Teistmoodi jaanik
Kõigile möödunud jaanipäevadele tagasi vaadates on mul eriti eredalt meeles kolm.
Üks, kui lapsena koos vanematega Rocca al Mares vabaõhumuuseumis n-ö vanamoodi seda pidu pidasime; teine, kui sõpradega lõkke tegemise asemel hoopis pikniku vormis õhtu mööda saatsime, ning kolmas, mille 2011. aastal New Yorgis ühes sushi-baaris sushi’t süües ja jõululaule kuulates veetsin (miks just jõululaule lasti, ei tea). Need jaaniõhtud möödusid traditsioonilisest teistmoodi, ega need muidu ilmselt ka nii eredalt meeles ei oleks.
Traditsioon tähendab tarkade raamatute järgi pärimust, põlvest põlve edasiantut, pärandatud kommet, tava, ajalist pidevust. Samas ei ole traditsioon midagi kivisse raiutut või muutumatut. Aastasadade jooksul on kasvõi jaanipäeva traditsioonid ajaga kaasas käinud ja uue näo saanud. Ja see on täiesti loomulik ja tore osa sellest. Vastasel juhul jääksid kõiksugused tavad kaasajale jalgu ja võtaksid mingis osas ette ilmselt hääbumistee.
Kui sajandite eest oli Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi järgi jaanipäeval viimast korda võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu (ehk naljatledes näib naabrist parem olemise soov ka osalt nagu eestlaste traditsioon), siis tänapäeval pole näinud ega kuulnud kedagi sel viisil jaaniõhtul talitamas. Kui jaanilauludel oli vanasti rohkem maagiline kui meelelahutuslik otstarve, siis tänapäeval on vastupidi. Kui vanarahva sõnul oli jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihaleht abiks armastuse võitmisel, siis ka see tarkus näib olevat tänaseks muude tarkuste ja võimaluste vastu välja vahetunud.
Ka Puhkepäev nimetab mõned võimalused, kuidas tavapärasest ehk teistmoodi jaanipäeva veeta. Üks võimalus on näiteks kella 2 ringis öösel tõusta, et Suure-Jaani muusikafestivali varahommikusele rabakontserdile jõuda, mis toimub päikesetõusu ajal. Teine võimalus on saada suvise pööripäeva temaatikast osa Labürintteatriühenduse G9 etendusel “Heleaines”, kus iga külaline on ka ise osaliseks tükist. Kolmandaks toimub terve hulk erinevaid küla- ja linnajaanikuid, kus mürtsuvad pillid ja toimuvad jaanimängud. Kui neist varem pole osa võtnud, siis on ka see üks uus võimalus.