Viis tüüpi juhte

1. Tüüp. Jutud ajalehepoisist miljonäriks saamisest pole ulmejutud. Mina pole küll ajalehepoiss olnud ja miljonäriks ka mitte saanud, aga asjad on läinud kogu aeg ülesmäge. Poisina tundsin huvi erinevate vidinate vastu, tegin kõik lahti, mis siis, et asjad enam kokku ei käinud. Siis tegin juba võrri. Müüsin maha ja nii see pihta hakkaski. Tegin Java ümber  ja müüsin ka selle maha. Siis ostsin juba kolm traktorit, kahest tegin heinaniiduki ja maasikaauto, viimase müüsin maha. Läksin tehnikaülikooli mehaanikat õppima.

Tegime gaasimaskidest ja vanadest õllepüttidest tolmuimejaid, mis läksid nagu soojad saiad, sellest sai meie firma stardikapitali. Siis tuli internet, kus on kõik kirjas, mis kuidagi töötab. Võtsin ise asjad koost lahti, panin kokku, sain aru, kuidas miski töötab, nüüd teeme koostööd  Zürichi firmaga, avastasime uue veerme ehituse ja toodame neile laagreid. Eestis on meil 300 töötajat, mina sain juhiks. Vahel satun tootmissaali ja hakkan neid vidinaid kokku panema, see teeb mind õnnelikuks, mis siis, et mehed vaatavad vahel imelikult. Et mehed rahul oleksin, tõin oma töölaua tsehhi. Arvutit sinna kaasa ei võta, telefoni ei kuule, vaikselt nokitsen ja süda on rahul. Asjad lahenevad ka ilma minuta, mina saan ise käed tööle külge panna ja kõik sujub.

2. Tüüp. Minu käest on ikka küsitud, kas firma juht on raske olla.  Ma ütlen ausalt, et ei ole. Ma tean, et paljud peavad pingutama, et olla autoriteetne ja samas hooliv ning tähelepanelik, aga mina olen juhiks lihtsalt sündinud. Mõnel lihtsalt tulevad asjad iseenesest, kuigi palju on muidugi ka õpitavat. Näiteks alles osalesin planeerimiskoolitusel, kus õpetati, et tuleb teha päevaplaan ja panna ritta olulised ja mitteolulised asjad. Siis suhtlemiskoolitus, kus kaks vana meest rääkisid, kuidas kuulata ja rääkida. Kuulamine on muidugi oluline, kõik on oluline, nii meeskonna loomine, konfliktide lahendamine ja muu. Aga kõige olulisem on siiski delegeerimise võime. Ühel suurel ettevõtte juhil peab see olemas olema, sa pead nägema  suuremat pilti. Väikesed küsimused tuleb delegeerida oma ala juhtidele. Juht lihtsalt delegeerib ja hoiab pildi selge, kogu lugu. Minu uks on töötajatele alati avatud. Ma istun alati oma kabinetis ja võtan alati kõik vastu ja delegeerin probleemid edasi.  Tihti lihtsalt keegi ei tulegi minu juurde.

3. Tüüp. Ma olen ära tabanud, mida inimene tööl kõige rohkem tahab - kõige olulisem on tunnustus ja kiitus. Tuleb uurida, mida inimene teeb, tunda  kaasa, muretseda. Kõige olulisem on inimene, kõik ülejäänu on teisejärguline, see on niimoodi nii firmas kui ka suhetes. Firma on nagu üks uur pere ja mina töötangi perefirmas. Kui peres on asjad korras, on ka äriga kõik hästi. Me oleme kõik paindlikud ja motiveeritud, me ei saa enam arugi, kust algab töö ja kust perekond. Eks see on vahel raske ka. Meil oli pulma-aastapäev, laud broneeritud ja ei saanud rahulikult sööma asuda, sest ikka tuli vahepeal tööasju ajada. Nagu igas heas peres tuleb ka meil vahel ette küsimusi ja probleeme. Kuulsin, kuidas naine ja tütar rääkisid, et mina justkui ei teegi tööd, vaid kogu aeg helistan ja kiidan inimesi. Ma saan neist aru ka, aga ega see pole kerge. Nemad ei saa aru, kui raske on olla isa ja firma juht, aga ma annan neile andeks. Ärge unustage, helistage ka teie oma töötajatele ja soovige neile midagi head.

4. Tüüp. Mulle meeldivad inimesed. Minu moto on, et inimesed on ilusad ja head. Süstin seda positiivsust endasse, sest olgem ausad, enamasti nad seda siiski ei ole seda. Tegelikult tahaks võtta haavli ja neile, kes uksest sisse tulevad, vastu pead anda. Keegi ei tule minu juurde ju hea pärast ja mina pean olema see tuletõrjuja, kes tormab päästma ja mingeid asju klapitama. Mina ütlen ausalt, et minu uks on kinni ja kui see uks kinni läheb, siis ma mõtlen kaugelt, et kõik inimesed on ilusad ja head.  Kusjuures ma pole kunagi inimeste peale karjunud ja haavlit ka kaasas pole. Hea on, et pole. Sest ma kardan, et kui ma peaksin enesevalitsuse kaotama ja pilt läheb eest, siis kui see tagasi tuleb, on üle ruumi kehaosad laiali, osakonnjuhid vedelevad igal pool. Tulekustutit mul ka pole, sest sellega on isegi parem äsada ja pastakad on pehmed, sest muidu saaks nendega silma või südamesse lüüa. Lauad on ka poltidega põranda küljes kinni. Ise ka ei usu, et selleks võimeline oleksin, aga vahel tekivad sellised kujutelmad. 

Kui keegi tuleb oma murega, siis see tähendab, et inimene ei saa oma tööga hakkama. Sellist inimest pole mulle vaja, ma vajan spetsialiste, keda saab usaldada. Kõik teavad, mida nad teevad. Nüüd võib jääda mulje, et ma olen kinnine inimene, aga ei, ma suhtlen väga palju, käin ise oma töötajate juures. Ja räägin igaühega eraldi. Silmast-silma. Nii saab igasugust infot, ma tean kõike. Koosolekuid ma ei pea, meil pole siselisti ja kirja teel ei suhtle ma praktiliselt üldse. Kui keegi hakkab porisema, siis tõestagu, midagi pole olnud.

Mina arvan, et inimestel on lihtsalt igav. Siis mõeldakse igasugu rumalusi välja. Viimasel ajal räägitakse, et inspireeriv juht on kadunud. Töötajatel on sada muret: palk on väike, ruumid on külmad, tahavad iga päev ujumas käia ja lõpuks peab neile söögi ka suhu pistma.  Ma olen 50 aastat juht olnud. Kolhoosis brigadir ja siis esimees, seejärel kukkusid kolhoosid kokku ja nüüd olen ehituses. Aga toimub sama kui 50 aastat tagasi, kõik on nagu nõukaajal. Meil ei ole seda ja pole toda, vanasti tegid inimesed tööd, mitte ei virisenud, nüüd on töökeskkonnavolinikud, usaldusisikud, hullem veel kui vene ajal. Inimesed on muutunud lihtsalt laisaks ja vabandavad ennast välja motivatsiooni otsmisega. Minge tööle, vähem mõla ja pikem samm, nagu öeldakse.

Usaldus. Meie ühiskonna üks kõige suurematest probleemidest on usaldamatus. Kui sellest kuidagi üle saaksime, teeksime inimlikus mõttes endale ja teistele teene ja ka laiemas kontekstis aitaksime maad, kus me elame.