Ise loon ja ise vastutan, ise turundan ja korraldan

27. juuni 2014, 00:00

Äripäev oli ainuke leht, mis minu lapsepõlvekoju telliti. Mu ema on õppinud majandust ja nooremana aitasin teda poepidamises: täitsin deebeti ja kreediti lahtreid ja töötasin suvevaheaegadel poes müüjana. Emalt olen saanud majandusliku mõtlemise ja rahaga olen kokkuhoidlik, mis võimaldab mul vabakutselise kunstnikuna elus püsida.

Võib-olla kirjutaksin kunstisõbraliku majandusinimesena täna hoopis kunstituru muredest, kui otsustanuksin keskkooli lõpus asuda majandust õppima. Siiski olen tänaseks omandanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuse- ja magistrikraadi vastavalt maali- ning fotoosakonnas. Töötan nüüdisaegse kunsti meediumitega (video, installatsioon, avalikku ruumi sekkumine jne) ning käsitlen teemasid nagu masstootmine, loomevõime, ühiskondlik vastutus, vabadus, rahvuslik identiteet, majandussurutis jne. Teemad, mis mind puudutavad, leian elust enesest, millega mina ja mu lähikondlased kokku puutuvad. Näiteks olen teinud filmi, kuidas masu ajal poeomanikuna ellu jääda, ja pildiseeria “Töötus lahutab meid”, mis kujutab inimese töötust ja tööd, mida keegi enam ei tee.

Eelmisel aastal  lõin kohaspetsiifilise kunstiprojekti nimega Flo Kasearu majamuuseum. See on iga päev ümberkujunev ekspositsioon minu loomingust mu kodumaja kahel korrusel, pööningul, keldris ja hoovis. Peale selle on muuseumis raamatukogu, pood, lastenurk, saun ja aeg-ajalt kohvik. Vabakutselise kunstnikuna on mul tihti tunne, et töötan ise nagu muuseum. Olen iseenda loominguline ja tehniline juht, korraldan kommunikatsiooni ning turundan ennast, täidan igapäevaseid administratiivülesandeid, vastutan majanduslikult, tegelen loomingu hoiustamise ja säilitamisega ning edendan selle kaudu kogukonna kunstiharitust.

Minu kodu ja muuseum on üks pisut üle saja aasta vanune Pelgulinna puumaja, mille ehitasid mu esivanemad. Nõukogude ajal kuulutati see ühisvaraks. Iseseisvumise taastamise järel tagastati maja omanikele ning mina kolisin sinna 2010. See hetk tähistab minu elus uue etapi, paikseksjäämise algust. Muuseumis olen saanud mõtestada ja mängida vabakutselise kunstniku, majaomaniku, emaolemise, kodu ja institutsionaliseerimise teemaga. Ühelt poolt meenutab muuseum ettevõtet, teisalt kunstiteraapiat, sest lahendab päris mitu minu kui majahaldaja, ema ja vabakutselise kunstniku probleemi.

Maja muuseumiks tituleerimisega “igavikulistan hetkeolukorra”. Majahaldajana saan üle kohusetundest, hirmust ning pingest, mida tekitab ühe väeti maja hooldamine ja korrastamine. Maja musealiseerimisega päästan ideeliselt maja hävingust, nagu üks muuseumieksponaat pealkirjaga “Ars longa vita brevis” vihjab. Loodetavasti kestab kunsti igavikuline mõju kaua ning domineerib selle laguneva materiaalse jõu üle.

Kunstnikul on alati mure, kus loomingut hoiustada, ent tänu muuseumi asutamisele saan kõik oma seni ajutistes kohtades hoiul olevad tööd pööningul paiknevasse muuseumikogusse deponeerida, kust need teistesse muuseumitesse või galeriidesse lähetada. Muuseumi keldrisse rajasin töökoja ning Flo Kasearu tootmisliinid, mis toodavad vajadusel kunsti ööpäev läbi, võimaldades mul lapse kõrvalt endiselt aktiivselt kunstnikuna töötada. Kunsti eksponeerimine oma kodus on säästlik. Selle asemel, et maksta kesklinna galeriidele renti oma tööde näitamise eest, kutsun publiku külla. Ma ei jää ootama, kuni aeg minu kunsti väärtust suurendab, vaid tegutsen ise selle heaks ning omastan muuseumiga iseendale ametliku kultuuri sümboolset kapitali.

Peale minu isiklike murede lahendamise tegeleb muuseum ka kunstieksponeerimise arusaamade ümbermõtestamisega. Koduukse avamine võõrastele eirab kunsti ja elu piire. Teisalt toimub kunsti vaatamine ebastandardses keskkonnas ning kunsti äratundmine muust majapidamisest on omaette väljakutse.

Loonud 28aastasena endale elava kunstniku majamuuseumi, projitseerin nii enda potentsiaalset tulevikku olevikus. Muuseumi külastajal on võimalik kohtuda müütilise loojaga ning näha, millistes tingimustes elab Eesti kunstnik. Muuseum mängib läbi koduga seotud probleeme, protsesse, mõttekäike, viidates ajale, muutumisele, võimalustele või lahendamatusele ning visualiseerides neid mängulises, poliitilises ning poeetilise huumori võtmes. Üks eesmärk on olnud ka kunsti kesklinnamüüridest väljapoole toomine ning elavdada Pelgulinna miljööväärtuslikku puumajade rajooni elu.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. June 2014, 20:33
Otsi:

Ava täpsem otsing