Teisipäev 28. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kabjaliste üleküllus

27. juuni 2014, 00:00

Eesti hobuseturg on küllastunud, mistõttu ähvardab mitut hobusekasvatajat pankrot, kuid see pole äri, millest saaks niisama lihtsalt väljuda. Sestap saab harrastushobuse poolmuidu, tipphobuseid tuleb vähese pakkumise tõttu aga suure transpordikuluga Euroopast tuua.

Jaanipäeva eel müüs riik oksjonil maha kümme hüljatud hobust, odavaima vaid ­euro eest. Ühe­eurone hobune on kasvatajate pankrotistumise tõttu Eesti pisikesel hobuseturul tavapärane, kuid oksjon pea esmakordne.

Kui ellujäämine sõltub naabrist. Eesti sport­hobuste kasvatajate seltsi esimehe Raigo Kollomi sõnul on Eestis ära kingitud ka häid hobuseid, mitte vaid neid, kes on metsikult elanud. “Kui pidaja läheb pankrotti ja tal on valida, kas täita enda kõhtu või hobuse oma, valib ta paratamatult enda oma,” ütles ta.

Kollom ütles, et pärast buumi on hobusekasvatajatel raskemaks läinud. Vähem käib ka soomlasi, kes varem siit hobuseid ostsid. Kasvatused pole aga välja surnud, sest hobuäri pole kerge lõpetada, sellega tegeletakse edasi ka kahjumiga. Kasvatajalt tahetakse osta paar parimat hobust, kuid mitte kogu tallitäit. Enim ostetakse Eestis Kollomi sõnul laste- ja hobihobuseid, hinnad algavad 1000 eurost. “Liiga odavaid hobuseid on Eestis palju,” ütles ta.

Paremaid sporthobuseid ostetakse jällegi palju välismaalt. “Tipphobuste puhul on see põhjendatud, aga Eestis sündinud hobused müüakse eriti viimasel ajal maha suurte raskustega. Hästi tuleb toime see, kes suudab leida turu välismaal. Palju müüakse Soome näiteks ratsaspordikoolidele umbes 3000 kuni 5000 euroga. Võistlushobuseid aga alla 10 000 ei müü, isegi siis, kui müüja on ise väga hädas,” selgitas Kollom.

Üks neljast Eesti rahvusvahelise kategooria ratsaspordi kohtunikust, maailmaklassi hobustega Ruila talli omanik Marti Hääl ütleb, et huvi hobuste soetamise vastu on Eestis järjest kasvanud ja ostja on muutunud nõudlikumaks – kui sellist hobust, mida tema tahab, pole pakkuda, jääbki kaup katki.

“Kui ma 15 aastat tagasi ratsasporti tulin, oli Eestis alla 5000 hobuse, nüüd on neid üle 10 000. Lapsekingades on aga kohaliku hobusenõudluse ja siin kasvatatavate hobuste ehk pakkumise tasakaal. Hobuseid kasvatatakse rohkem, kui nende järele oleks nõudlust, aga sportlased käivad ikkagi hobuseid Euroopas ostmas,” lausus ta.

Arvestades, kui palju on Eestis ratsasportlaste ja sporthobuste litsentse, on siin kindlasti turgu, leidis Hääl. “Kasvatatakse aga rohkem hobuseid, mille järele pole suurt nõudlust. Need lähevad ratsataludesse, hobihobusteks, välismaale. Siin on hobusekasvatajate paradoksaalne olukord,” sõnas Hääl.

Nõukogude võim hävitas hobumajanduse. Kui Kollom ütleb, et eestlaste harrastus­hobuste hinnad algavad 1000 eurost, siis Hääl teab, et ülemine ots on ilma ekstreemumiteta 100 000 euro juures. Enamik ostetakse 1000 kuni 50 000 euroga.

Hääl lausus, et hobusekasvatajad teevad tagasi mahajäämust, mida nõukogude võim meie hobukultuurile ja -majandusele tegi. “Ratsahobune iseloomustab rohkem kodaniku- kui kommunistlikku ühiskonda,” ütles Hääl.

Tema sõnul soetavad Eesti ostjad Euroopast liiga palju hobuseid ja neid võiks ise siin Eestis kasvatada, et ostjad raha Euroopasse ei viiks. Praegu on seal valik laiem, aga hobuse transportimine lisab hinnale sageli lausa 10%.

“Kui Eestis kasvatataks piisavalt palju kvaliteetseid hobuseid, mille hinnaklass on 20 000–50 000 eurot, siis neile leiduks siin ka ostjaid,” oli Hääl kindel.

Pensionärid pidevalt koduotsingutel. Endine ratsutaja Tarmo Kutsar, Niitvälja ja Veskimetsa ratsakooli juhataja ning viimase omanik ütleb, et harrastushobuseid antakse Eestis pidevalt pea rahata ära.

“Pensioniealistele hobustele otsime pidevalt kodusid, pigem on neid raske leida. Vanemate hobuste veterinaarkulud on arvatavasti suuremad, aga pidamiskulud on jälle väiksemad, sest neid saaks aasta ringi karjamaal pidada,” rääkis Kutsar.

Kuna Eesti hobusekasvatuse mastaap ei küündi maailmatasemega konkureerima, on siinsed hinnad Kutsari kinnitusel maailma tipphobustest üsna kaugel. “Mujal maailmas on hobuste oksjonid täiesti tavalised, Eestis on need ebatüüpilised. Maailma tipphobuseid müüaksegi aga edasi sageli just oksjonitel enampakkumise teel,” ütles ta.

Kollom ei tea, et Eestis oleks varem kunagi ühtegi hobuseoksjonit toimunud. Saksamaal, Belgias ja Hollandis on need võistluste järel aga väga tavapärased kohad hobuste soetamiseks. “Hinnad tõusevad maailmas miljonite eurodeni, selles äris teenitakse palju,” sõnas Kollom.

  • Hüljatud hobuste oksjon Märjamaal

Eelmisel nädalal lõppes oksjon, kus riik müüs maha Märjamaal Soonistes jaanuaris omanikult hoolitsuseta jätmise eest võõrandatud hobused ja ponid.

Soomlannast  loomaarst Monica Corinne von Renteln jättis Märjamaalt 20 kilomeetri kaugusel asuvasse Sooniste mõisa territooriumile hooleta 15 hobust ja poni ning lahkus Prantsusmaale. Ligi aasta kestnud ettekirjutuste ja hoiatuste järel võõrandas vald nälginud ja haiged hobused ning pani juuni alguses enampakkumisel müüki.

Raplamaa veterinaarkeskuse juhataja Aavo Lumi sõnul võtsid viis hobust turuhinnaga endale nende vahepealsed hooldajad.

Arvestades suurt huviliste hulka, oleks Lumi oodanud rohkem osalejaid. Lõppkokkuvõttes tuli 24 pakkumist 10 hobusele. “Kahele ei tehtud üldse pakkumist, ühele alapakkumine kõvast alla alghinna,” lausus ta.

Komisjoni otsusega läks kaks järele jäänud 499eurost hobust korduspakkumisele, mis pidi kestma 26. juunini. Teisipäeva õhtuks aga tehti ka neile pakkumised.

Vanima, 27aastase hobuse alghind oli vaid üks euro, talle otsiti kodu, kus veeta pensionipõlve.

Enamik hobustest olid aga 14aastased, mis on Lumi sõnul kuldiga. Nende hinnad küündisid ligi 660 euroni.

 

Mis on mis

  • Hobuasjanduse neli korraldajat

Hobumajanduse katusorganisatsioonid

Eesti Hobuse­kasvatajate Selts
388 liiget, aastas kantakse tõuraamatutesse ca 500 varssa ja 50 ülevaatust, võistlust, hobupäeva.

Eesti Sporthobuse Kasvatajate Selts
170 liiget, aastas ca 250 varssa ja 20 ülevaatust.

Eesti Traavliliit
20 liiget, 300 hobust, 115 võiduajamist hooajal.

Eesti Ratsaspordi Liit
40 liikmesklubi, ligi 900 litsentsiga ratsasportlast, 1800 litsentsiga sporthobust, 85 rahvuslikku võistlust üle 6000 stardiga aastas.

Allikas: Marti Hääl

 Miks mitte

  • Hobuseliha toidulauale

Raigo Kollom, Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi esimees

Eestis pole hobuseliha kultuuri, selle eetika on siin kahtluse all. Näiteks Leedus müüaksegi kõige rohkem hobuseid lihaks, Sloveenias on väga hea lihahobuste turg. Ka Ungaris ja Itaalias on hobuseliha küllaltki populaarne, Põhjamaades aga mitte.
Eestis on keeruline hobuseliha toota, sest napib kohti, kus seda teha. Lõuna-Eestis võetakse ühes kohas hobuseid tapale, aga järjekord on kolm kuud.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. June 2014, 20:24
Otsi:

Ava täpsem otsing