Siim Kallas: ma ei kao kuskile

65aastane Reformierakonna asutaja Siim Kallas teatas põhjanaabrite majanduslehele Kauppalehti, et plaanib poliitikaga lõpetada, kuid mitte lõplikult. Ta lubab avalikult esineda ja oma mõtteid jagada, presidendiks kandideerimist ei välista, ettevõtjaks ilmselt ei hakka ning riigikogu töö on ennast juba ammendanud. Ta ei taha olla kellelgi jalus, üritab ajaga kaasas käia ja ennast õigesti positsioneerida.

Kohtun Siim Kallasega Euroopa Komisjoni Eesti esinduses kolmandal korrusel, kus vaade on Rävala puiesteele. Ta on koha valgel diivanil juba sisse võtnud ja tellinud endale musta kohvi. Reeglina ta istubki selle diivani peal, kui on külalised, vahel harva tugitoolis, vastavalt tujule.

Tuju on tal hea, vähemalt esialgu tundub, et on positiivselt meelestatud. Teemad, millest talle meeldib rääkida, on majandus ja poliitika. Siis on näost näha, et ta teab, mida räägib, käeliigutused on konkreetsed ja silmad vaatavad minu poole.

Mis aga paneb teda sügavamalt hingama, hoogu maha võtma ja käega vastu diivanit lööma, on VEB Fond, R-Hooldus, tema kohta käivad kahtlused ja süüdistused. Ta on harjunud, et temalt küsitakse samu küsimusi, oled sa Eesti või Hispaania ajakirjanik. Huvitab ikka see, mis saab Euroopa Komisjoni tööst, kas ta kandideerib Eesti presidendiks ja paratamatult ei saada VEB-Fondi saagast veel üle ega ümber.

Ta tunnistab, et on emotsionaalne ning on pidanud sellepärast kahetsema.

Ma annan kogu aeg intervjuusid, peaaegu iga nädal on paar tükki ja kõik küsivad ühte ja sama ning nii ma ka vastan. Miks see Soomes tuli niimoodi välja – Soomes vahetus valitsus, siis kui mina seal olin. Minu informatsiooni hulgas olid ministrite elulookirjeldused ja vaatasin, et uued ministrid on kõik vähemalt 25 aastat nooremad. Täiesti teine põlvkond, ajad on muutunud. Suurem osa Soome ministritest on elukutselised poliitikud.

Minu jaoks on küsimus see, kui suur on see vajadus nende järgi, kes on tükk aega selles valdkonnas olnud. Mind on elu aeg poliitika huvitatud, aga vereringis loen ennast ökonomistiks. Majandus ja majanduspoliitika on see, mida ma olen õppinud ja mis mind siiamaani huvitab, olen poolenisti poliitik. Ega ma ei kao kuskile, intervjuusid annan ikkagi ja jään ka kirjutama. Avalikust elust ei kavatse kõrvale tõmbuda.

Plaani ei ole. Variante on palju, mida teha ja kuhu ennast rakendada. Praegu tuleks ära oodata otsus, kui kaua me oleme ametis. Peaksime olema ametis 1. novembrini, aga eelmine kord läks 9. veebruarini. Siis vaatan, mis edasi saab. Ma ei kavatse kindlasti oma sidemeid Brüsseliga katkestada. On palju võimalusi, Brüsselis on viis tõsist mõttekoda, komisjon rakendab inimesi erinevates vormides. Ei taha kaotada seda sidet, tahan olla kursis, mis köögis toimub. Suur tellimus on Ameerikas nende inimeste järele, kes arusaadavalt seletaks, mis Euroopa Liidus toimub, aga Ameerika on kaugel ning elama tahaks tulla Eestisse.

Selles ütluses endas ei ole mingit draamat. Kõik küsivad seda, et kas ma jätkan Euroopa Komisjonis, mina vastan: ei jätka. Siis uuritakse, mis ma edasi hakkan tegema, siis ma vastan: on erinevaid võimalusi. Erasektor oleks ka huvitav aga ma ei tohi sinna minna enne, kui on 18 kuud möödas. Ma ei ole erasektoris kunagi töötanud, kindlasti on see huvitav. Ma olen ülikoolis loenguid pidanud ja mõtlen tõsiselt sellele, et jagada oma teadmisi noorematele inimestele, kes huvi tunnevad.

See on seesama, et on uus põlvkond. Tekib küsimus, milleks.

Kindlasti on Reformierakond täna hoopis teistsugune. Soome sõber ütles mulle, et erakondi on kahte tüüpi: ühed on klubitüüpi erakonnad ja teised on hierarhilised ja perekonnatüüpi erakonnad, kus on selge hierarhia ja distsipliin. Kui meie alustasime, siis meil ei olnud hierarhia väga paigas. See oli klubitüüpi erakond, aga selle nõrkus oli see, et kunagi ei saanud kindel olla, et sul on hääled riigikogus, distsipliiniga oli probleem. 

Praegu on see rohkem toimiv organisatsioon, palju organiseeritum. Võitluslik organisatsoon, seda on näha ka tulemustes – erakond on edukas ja see loeb.

Ajad muutuvad ja meie koos nendega, põlvkonnad vahetuvad. Poliitika tellimus on teistsugune, käibed suurenevad ja marginaalid vähenevad ehk mastaabid suurenevad ja suuri murrangulisi asju teha ei ole. Peab suutma jälgida neid muutusi ja mitte jalgu jääma. Mina ei taha olla kellelgi jalus, üritan ajaga kaasas käia ja ennast õigesti positsioneerida.

Muidugi… jah, ikka. Muidugi oli õige. (hingab raskelt sisse). Eks see asi väärib tagantjärele mõtlemist, aga ma arvan, et läks nii nagu läks. Tulemused ja tagajärjed on paremad. (jääb korraks mõtlema ja koputab käega vastu diivaninurka)

Ei… ei vasta tõele. (kortsutab kulmu). See oligi nii, et sa ühest küljest näed, et sinust saab peaminister ja pühendad pool aega sellele, et tõestada, et sa ei ole kaamel. Oli näha, et avaldatakse vanu asju.

Kui teen otsuse, et hakkan valitsust juhtima, siis on see 25 tundi päevas tööd, see ei ole kerge amet. Kui pool aega sellest ametist pead kulutama igasuguste süüdistuse tagasilükkamisele, siis lõppude lõpuks ei ole see ju ainult minu probleem. Oled peaminister, sinu kohta tulevad kahtlustused ja süüdistused, siis sinu oma inimesed vaatavad sulle otsa, milleks sa tulid siia. Nii ma otsustasin. Mulle on seda palju ette heidetud, et ei oleks pidanud alla andma, aga nii ma tegin ja ei kahetse. Erakonnal oli ka parem nii.

Sellega on samasugune asi, et kui annan intervjuu Eesti ajakirjandusele ja küsitakse, kas ma olen huvitatud sellest kohast kui tulevad valimised, iga poliitik vastab, et kui see asi tuleb, siis see väärib kaalumist. Sellest tehakse pealkiri: "Kallas on otsustanud kandideerida presidendiks".

Sinna on palju aega veel ja ei näe, et tingimused väga palju seda soosivad. Esimene samm on 2015 valimised, siis sõltub, missugune on see erakondade kombinatsioon riigikogus. Otsustamisaeg on 2016 kevadel. Öelda täna, et ma kandideerin presidendiks, ei näita mind targast küljest, kuna sõltub muudest asjadest. Eestil on palju kanditaate presidendiks. 

Ei tahaks nimetada, see oleks väga riskantne.

Ei mõtle sellele kandideerimisele. See on ka läbi käidud etapp, see on ennast ammendanud.

Keegi ei suuda olla iseenda suhtes objektiivne, aga peab püüdma selle poole. Mina ei ütle, et mul oleks ärivaist. Ma vaatan oma sõpru, kes on läinud ärisse ja kellest on saanud edukad ärimehed. Nendel on ärivaist ja seitsmes meel. Koduses ringis olen ma alati öelnud, et mina olen see, kes suudab kõige odavalt müüa ja kallimalt osta. See on suur valik, kui sa hakkad äriga tegelema, siis sa pead varakult sellega tegelema. See ei välista muidugi seda, et kunagi olla ärisektori teenistuses, aga see peab vältima huvide konflikti, seega seda peab täpselt vaatama.

Erasektor vajab tuge. Rahvuslik rikkus tuleb ikkagi erasektorist. Kui eraomandit põlatakse ja äritegelasi kahtlustatakse ja halvustatakse, siis kust tuleb see loominguline idee? Ma kavatsen sellele tõsiselt rõhuda ka tulevikus – erasektorit on vaja toetada. Olen öelnud, et erasektor ei ole Euroopa vaenlane. Neid inimesi, kes julgeks öelda, et pole kasumit, pole tööhõivet, neid on üksikuid. 

Õige vastus on see, et uurimine käib. (Euroopa Komisjon otsustas algatada uurimise Estonian Airile antud riigiabi ja sellega seotud restruktureerimisplaani kohta – toim) See ei ole minu vastutusalas, see on konkurentsivoliniku vastutusalas ning detaile ei avalikustata.

Raske on öelda, mis tuleb sellest asjast. Omalt poolt teen kõik selleks, et ühenduse tagamine oleks rahuldaval tasemel. Kui kaob ära regionaalne lennuühendus, siis sinna ei tule midagi asemele, ei tulda konverentsile esinema jne. Teatud taseme otselendude tagamine on tähtis, kuidas seda tagada, on omaette küsimus.

Parem on, et on olemas Tallinnas baseeruv lennufirma, aga see ei ole ainult Eesti probleem. See on hea argument, et praegu asi toimib, aga kui jätkusuutlik see on.Konkurentsireeglid toetavad vabadust ja nad on selleks, et keegi ei kasutaks neid vääralt. Transpordipoliitika peab inimestele tagama maksimumjuurdepääsu.

Minu roll on selles olnud väga selge. Minu selle tööaja kõige suurem saavutus on üleeuroopaline transpordivõrgustiku plaan – 9 koridori. See on suhteliselt jäik, seda muuta on praktiliselt võimatu ning selleks on ka raha olemas. Euroopa Liit on otsustanud, et Rail Baltic kuulub ühe kõige tähtsama projektina sellesse võrgustikku. 

Kas ta on oluline või mitte? Euroopa tasandil ei ole keegi kunagi vaidlustatud seda, et Baltimaade ühendamine Euroopaga on väheoluline. Seda on siin küsitud, aga seal mitte. On vaidlustatud, kas see on majanduslikult kasulik või mitte, juttu on15-aasta projektist. Kui mõelda sellele, et 15 aasta pärast meie lapsed ja lapselapsed küsivad, miks seda ei tehtud, see on nii vajalik. Seda momenti enam ei tule, kui seda nüüd ei tee, siis ei tule teda kunagi. Selles on geopoliitiline ja majanduslik element.

See ei ole minu projekt, mina ei ole seda pakkunud, see oli enne mind olemas. See on kolme Balti riigi esitatud projekt.

Ma ei ole koos temaga otseselt töötanud. Ta on olnud väga aktiivne erakonnas.  Praegu oleme suhelnud aktiivselt, temal on väga head eeldused saada heaks poliitikuks. Inimesena on ta väga kiire mõtlemisega, mulle inimesena ta väga istub. Tema tõetund alles tuleb – eelarve vaidlused, kus alati võib tulla inimlik küsimus, näiteks peab kedagi lahti laskma – need on valusad momendid. Valimised on see koht, kus on näha, mis toimub ja see ei sõltu ainult temast. 

Ma ei oska seda hinnata. Mis puutub koalitsiooni, siis eeldus ühelt poolt ettevõtjasõbralikuks ja teiselt poolt vasaktsentristlikuks heaks koostööks on väga suur. Usaldus tuleb kahelt poolt ja selline koalitsioon muudab oma nägu, aga võib osutada ka väga edukaks. See on oluline, et ettevõtlusvaim oleks au sees.  Majanduskasv tuleb ettevõtlusest.

Seal on tohutu informatsioon, mida pole keegi kuulnud ega näinud. Need põhijäreldused, mida ma oma artiklis, intervjuus ja avalduses, mida komisjonile tegin, need kõik klapivad. Seal on palju detaile, on palju tegeletud sellega, mis toimus Venemaal, mille vastu mina pole kunagi huvi tundnud – huvitav lugemine. Need järeldused on jäänud samaks.

Komisjoni tegevus on põhimõtteliselt see koht, kas tullakse süüdistusega välja või ei tulda. Komisjon tegi tänuväärset tööd. Kui ma läksin komisjoni, siis olin väga agressiivselt meelestatud, arvasin, et hakatakse esitama seisukohti, mis on valed. Seda ei tehtud ja komisjon fokusseeris sellele, mis tehingutega toimus. 

Hinnang on hinnang. Mille eest mina ja mu järeltulijad vastutasid, on see, et Eesti Panga varad oleksid korralikud hoitud. Need olid korralikud hoitud. 20 aastat hiljem saab alati öelda, et mingeid asju ei tehtud hästi, tehti valesti jne. Sellises lähenemises on ohtlik see, et mina ise ei pane ennast 20 aastat varasemasse aega. Päevas on 24 tundi ja nädalas 7 päeva ja kõike seda ei ole võimalik tajuda, missugune on kombinatsioon asjadest.

(naerab) Nõrgad närvid, mis seal muud. Ei tohi muutuda emotsionaalseks, kõik me oleme aegajalt emotsioonide vangid. Mõni inimene on rahulikum, mõni muutunud mõnikord emotsionaalseks.

Mul oli ettekujutus, et kui ma ütlen, et mul ei ole mitte midagi kommenteerida, siis see jutt lõppeb, aga see jutt sellega ei lõppenud. Ta küsis ja küsis ning siis ma ärritusin, mida ma kahetsen.

Kui minna 20 aastat tagasi, siis tolleaegsete majanduspoliitika tegijate jaoks oli oluline saada investeeringuid. Me saime ja see on see fakt, mis tagas majanduskasvu – investeerimispoliitika. Investeeringud loovad töökohti.

Riskidest rääkides, siis need inimesed, kes mõtlevad täna, et neil on 20 aastat poliitilist karjääri ees ja hakkavad mõtlema, et ärme riski, sest 20 aasta pärast moodustatakse minu tegevuse uurimiseks komisjon. Investeerimisotsus tähendab ka erastamist ja peab võtma riske. Riskijulgust ja ebatavalist mõtlemist on vaja ning tuleb otsida ebatavalisi võimalusi. Mina vaataks erasektori investeeringuid.

Mul on põhjust olla Eesti üle uhke. Euroopas on Eesti maine väga hea. Me oleme liiga vaiksed, me ei figureeri palju. Eestil on innovaatilise riigi maine. Sellisel juhul tuleb vaadata peeglisse ja küsida, kas on teenitud maine või mitte ja kas see on homme ka samasugune. Majandus on nagu jalgratas, pead kogu aeg pedaali tallama, muidu kukud külili.