Eesti majanduse veduriks passib pereettevõtlus

Eestil oma 1,3 miljoni elanikuga ei tasu liialt lootma jääda välisinvesteeringutele. Kui midagi tuleb, siis on muidugi tore. Me peame ikka ise omal maal peremehed olema ning mitte ootama, et välismaalased meile töökohti tulevad looma. Väliskapital ujub sinna, kus tingimused paremad. Sageli viiakse ka tulud välja ning meile jääb üksnes tööjõu pakkumise roll.

Kodumaisel kapitalil põhinevad ettevõtted on selles mõttes oluliselt stabiilsemad. Eriti väärtuslikud on eksportivad ettevõtted nii toodangu, teenuste kui ka välisfiliaalide osas. Suure osa kohalikest ettevõtetest moodustavad seejuures pere­ettevõtted, ehkki me igapäevaselt võib-­olla ei määratle neid nii. Laias laastus peaksid aga just pereettevõtted olema meie majanduse ja ettevõtluskeskkonna veduriks.

Pereettevõtlus eristub ülejäänud ettevõtlusest seeläbi, et firma omanike ring on piiratud perekonnaga. Sageli on esimeses ringis omanikuks perepea üksi või siis koos abikaasa, venna, õe või lastega. Siiski, mida selgem ja väiksem on omanike arv ettevõtte alustades, seda parem. Pereettevõtte juhiks on tavaliselt jälle perepea või hiljem mõni pere liikmetest. Samuti kuuluvad pere liikmed juhatuse ja/või nõukogu koosseisu.

Firma huvid eespool. Pereettevõtteid iseloomustab ka asjaolu, et firma huvid ja käekäik seatakse enamasti oma perekonna hüvedest ettepoole. Firmas töötavad perekonna liikmed peavad oluliselt rohkem panustama, töötama ja olema kompetentsemad kui n-ö tavatöötajad. Ühtlasi ollakse valmis kannatama lühiajalist kitsikust, tegema ületunde ja tööd vähendatud tasu eest, selleks et ettevõtte käivitusperioodi või mingit rasket hetke üle elada. Perefirmad ei anna kergelt alla ja tajuvad väga üheselt, et jagada saab üksnes seda, mida teenid. Ning sedagi üpris konservatiivselt, sest majandus on tsükliline ja halbadeks aegadeks on vaja reserve.

Enamasti on perefirmad oma peremehe nägu ning vastutus on väga ühene. Ettevõtted on mobiilsed, paindlikud ja võimelised langetama kiireid otsuseid, kusjuures otsused on valdavalt ratsionaalsed. Teisalt peitub omaniku ja tegevjuhi rolli ühitavas mudelis omajagu ohte. Näiteks võib omanik olla firmas ühtlasi kõiketeadev ja -oskav spetsialist, mis vähendab alluvate motivatsiooni ega sunni neid pingutama, sest omanik teeb sageli nende töö ära. Ettevõtte arengut pärsib seegi, kui omanikust tegevjuht jääb nn väiksele tasandile, kust ta kunagi alustas. Ta ei suuda suurelt mõelda ega arenguga kaasas käia. Omanikust tegevjuhti on ühtlasi keeruline välja vahetada tema ebakompetentsuse korral.

Üleandmine võib olla keeruline. Probleeme võib tekkida ka siis, kui omanikust perepea ei suuda tegevjuhtimist õigel ajal üle anda, sest ta “ei leia” sobivat kandidaati. Perefirma puhul on ju oluline ettevõtte pikk visioon ning võimalus äri järeltulijate kaudu põlvest põlve edasi viia. Tuleb aga rõhutada just sõna “võimalus”, sest sageli on Eestiski nii, et firmat polegi erinevatel põhjustel kellelegi üle anda. Pereettevõtlusega meist märksa kauem kokku puutunud soomlased ütlevad, et perefirma üleandmist valmistatakse ette keskmiselt 15 aastat ning seda protsessi alustatakse tavaliselt juba 15aastaste laste puhul, tegelikult isegi varem. Paraku kinnitab ülemaailmne kogemus, et koguni umbes 70 protsendil juhtudel ei õnnestugi äri üle anda. Tagasihoidlikult öeldes on siin palju arenguruumi.

Üks oluline nüanss pereettevõtete puhul ongi see, et lapsed on juba varasest noorusest ettevõtmisse kaasatud. See on aga eelkõige kasvatus ja võimaluste andmine ettevõtlusega tegeleda, aga mitte nende elu ära elamine. Tegelikkus on selline, et lapsed valivad sageli vanemate eriala ning seejuures pole vahet, kas tegemist on muusikute, kunstnike, sportlaste, ettevõtjate või kellega iganes. Samas ei pruugi laste ettevõtjaks hakkamine veel tähendada, et soovitakse üle võtta ka oma perefirma. Küll aga edendab see kindlasti meie ettevõtluskeskkonda tervikuna.

Pereettevõtlust - nii nagu ka ettevõtlust tervikuna - ei ole kunagi liialt palju. Kui seda liialt palju saab, siis leiavad ettevõtlikumad uusi väljundeid uute toodete, turgude jms osas. Soome keeles on ettevõtja “üritaja”. Positiivne on see, kui inimene proovib midagi teha. Pühendub eesmärgile, lükates kõrvale takistused ja kalkuleerides riske. Jah, paraku kõik üritused ei õnnestu, kuid kõige enam ebaõnnestub see, kes kunagi ei proovi riskida.