Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nostalgia. Edukas allhange ärgitas erastama
Klaarimist oli küll ja küll – käi kohut, küta elumaju ja osta välja seadmed, mida sa teadsid, et oled erastamislepinguga saanud – võtab ASi Valga Gomab Mööbel kauaaegne juht Ulvi Üpraus kokku erastamisjärgse olukorra.
Kõige enam pärssis vasterastatud ettevõtte arengut kohtuprotsess omandiõiguse üle. “Täitsime erastamislepinguga võetud kohustusi, sealhulgas kohustust kütta mööblivabrikule kuulunud elumaju Valgas ja Pukas, ent täit kindlust firmat arendada omanikul ei olnud,” meenutab Üpraus. “Kui kohtuotsus oli langetatud, et kõik varad ikka alles jäävad, alles pärast seda hakkasime konkreetsemaid tulevikuplaane tegema.”
Takerdusid erastamisvaidlusse. Rootsi firma Gomab Möbel AB erastas RASi Valga Mööbel 3. juulil 1993, makstes tervikvara eest 4,8 miljonit krooni. Kuna erastamislepingu sõlmimisel ei koostatud üleantava vara täpset nimekirja, asus Valga Mööbli pankrotihaldur seisukohale, et Gomab sai 3,96 miljoni krooni eest tasuta tootmis- ja kaubavarusid, ning andis sisse hagi. Kohtusaaga lõppes 1998. aasta mais, kui riigikohus leidis sarnaselt kahe esimese kohtuastmega, et Valga Gomab Mööbel erastati õiguspäraselt.
“Tegelikult tuli pärast erastamist välja veel üks üllatus,” muigab Üpraus ja imiteerib näppudega õhus jutumärke. “Tuli välja, et osa olulistest tootmisseadmetest kuulus hoopis ühele teisele firmale ja Valga mööblivabrik rentis neid. Seega pidi Valga Gomab Mööbel enda teada erastatud seadmete eest hakkama hoopis seadmete tegelikule omanikule kasutusrenti maksma.”
Rootslased tahtsid oma firmat. Üpraus töötas enne Valga Gomab Mööblisse tulekut Pärnu mööblifirmas Vikero tootmisdirektorina. Seal kohtus ta Gomab Möbel AB omaniku Hans Gollnikiga, kes hakkas täispuidust männimööblit allhanke korras tellima Vikerost ja hiljem ka Valga Mööblist.
“Gomabil tekkis huvi omada Eestis tootmisfirmat, et mööblitarned oleksid kindlamad ja kontroll toodete kvaliteedi üle tõhusam,” räägib Üpraus. “Samal ajal Valga Mööbliga pandi erastamisele ka Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat. Gomabi valik langes Valga Mööbli peale, sest senine koostöö oli hästi sujunud.”
Enda teadmata salasigaretivedajaks. Valga Gomab Mööbli kõige intensiivsemad arenguaastad olid 1999–2003, mil investeeriti kokku umbes 124 miljonit krooni ehk 8 miljonit eurot. Rekonstrueeriti toomistsehhid, ehitati valmiskaubaladu ja liimpuidutsehh ning Tallinnas avati müügikontor.
“Pärast lao valmimist suleti senine Taanis asunud vaheladu ja kogu logistiline korraldus toodi Valgasse,” täpsustab Üpraus. “Pärast Tallinna müügikontori avamist sulges emafirma aga oma senise kontori Rootsis ning tõi kümmekond töökohta Eestisse üle.”
Valga Gomab Mööbli kogu toodang läheb eksporti, peamiselt Saksamaale ja Austriasse. Mööbli vedajad on erinevad transpordifirmad ja 2000. aastate algul sattus mööblifirma enesele ootamatult salasigarettide smugeldamise afääri. Nimelt avastas Rootsi toll Valga Gomab Mööbli koormas salasigarettidega täidetud pappkastid, millele oli peale kleebitud mööblivabriku etiketid.
“Me vabanesime kahtlustuse alt seetõttu, et kui meie kaubakastidel on etiketid alati kindlas nurgas ja etiketid tulevad ülalt alla ühes joones, siis salasigaretikastidele olid etiketid täiesti suvalistesse kohtadesse kleebitud,” seletab Üpraus. “Suutsime tõestada, et salasigaretid ei sokutatud koormasse mitte meie tehases, vaid kunagi hiljem.”
Loomulikult lõpetas Valga Gomab Mööbel selle vedajafirmaga koostöö, ent ebameeldiv oli vahejuhtum ometi. “Kuna kõik see toimus aasta lõpus ja mööbliauto oli Rootsis tükk aega arestitud, jäid meie tarned klientidele hiljaks,” lisab Üpraus.
Ekstöötaja tegi pommiähvarduse. Teine ebameeldiv vahejuhtum oli Valga Gomab Mööblis 1990. aastate lõpus, kui vabrikule tehti telefoni teel pommiähvardus. Tootmine pandi seisma ja töötajad passisid pool päeva territooriumil, kuni operatiivgrupp koos pommikoeraga kõik hooned üle kontrollis. “Pommi ei leitud, aga tööpäev oli rikutud,” resümeerib Üpraus tollast vahejuhtumit. “Samas tuleb tunnustada politseid, kes veerand tunniga tegi kindlaks, et helistaja oli üks meie endine töötaja.”
Loodetavasti ükski endine töötaja sellist lolli nalja enam ei tee. Suurem koondamine oli mullu suvel, kui Valga Gomab Mööbel sulges Puka tsehhi ja tõi sealse sortimendi valmistamise Valka üle. “Nüüd sõidavad need pukalased, kes soovisid Valgas tööd jätkata, igal hommikul väikebussiga tööle ja õhtul tagasi koju. Ostsime selleks ekstra bussi,” osutab Üpraus ettevõtte värava kõrval seisvale Gomabi kirjadega sõidukile.
Ulvi Üpraus ja Valga Gomab Mööbli tehnikadirektor Indrek Kuhi viivad külalise jutuajamise lõpetuseks väikesele ringkäigule mööblitsehhi masinasaali. “Ärge pange tähele, et tsehhis oleks justkui tühjus ja töömehi vähe askeldamas,” ütleb Kuhi. “Meil algab kohe-kohe pärast jaanipäeva kollektiivpuhkus ja kui töölised naasevad, on siin uus põrand, renoveeritud laed ja osaliselt ka uued seadmed.”
Pane tähele
Äripäev 25
Äripäev tähistab oktoobris 25. sünnipäeva. Sellest tähtpäevast ajendatult käivitasime rubriigi “Äri 25”.Keskendume ühele tollast aega hästi iseloomustavale persoonile, sündmusele või tehingule.Kui teil on mõne toodud sündmuse vm kohta huvitavat infot, siis jagage seda aadressil
[email protected] või
aivar.hundi[email protected]
Kommentaar
Algul oli seal õudus ruudus
Tõnu Saarmann, OÜ RST Valga juht ja omanik
Mina tean Valga mööblivabrikus mõnda soppi või asja paremini kui vabrikurahvas ise, sest meie firma on seal ümber teinud kõik kütte-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid. Oleme seal ettevõttes ka üksjagu maad kaevanud ja uuendanud majadevahelisi trasse.Koostöö ASiga Valga Gomab Mööbel algas kohe pärast seda, kui vabrik erastati. Seal oli ikka algul õudus ruudus, meil oli seal väga palju tegemist, et nõukaaegsed süsteemid kaasajastada. Nüüd tuleb harva käia remonditöid tegemas. Tellija eesmärk oli, et kõik omaaegsed süsteemid saaksid välja vahetatud.Rohkem olen kokku puutunud ettevõtte juhi Ulvi Üprausi ja tehnikadirektori Indrek Kuhiga. Ulvi on vist ainus naisjuht Eestis, kes juhib suurt puidutööstusfirmat.