100 päeva majandusministrina

Üsna pea jõuab valitsusse eelnõu, millega on kavas oluliselt piirata tarbimislaenude reklaamimist. Ettevõtjate senine tarbijakrediidi reklaamimine on tekitanud ühiskonnas hoiaku, nagu ­aitaks kiirlaenu võtmine lahendada igapäevaseid olmeprobleeme ja parandada elujärge. Tegelikult on aga sageli vastupidi. Tarbimislaenude tõttu on makseraskustesse sattunud enam kui 30 000 inimest ehk sama palju, kui on elanikke Võrumaal. Kiirlaen on praegu trahvide järel kõige suurem maksehäirete tekitaja.

Reklaam saab keelud ja piirangud. Kavandatavad muudatused ei lahendada inimeste finantsprobleeme, küll aga on eesmärk emotsiooni ajel ja põhjalikult kaalumata laenuvõtmise vähendamine. Eelnõu järgi keelatakse televisioonis, raadios ja internetis tarbijatele pakutava krediidi (ehk konkreetse rahasumma laenamise) reklaam. Just neis kanalites on laenureklaam kõige agressiivsem ja tarbijaid ka kõige enam mõjutav, sest sõnum jõuab tarbijani kõige väiksema süvenemismääraga. Laenuteenuse pakkuja kodulehel jääb reklaam lubatuks, samuti trüki- ja väli­meedias, kuid piirangutega.

Teiseks piiratakse tarbijakrediidi reklaami sisu. See tohib eelnõu järgi edaspidi sisaldada vaid seaduses lubatud infot, nagu teenuse osutaja nime ja kontaktandmeid, intressimäära ja lepingu kestust, krediidi kulukuse määra, üleskutset tutvuda finantsteenuste tingimustega jm.

Oktoobris on plaanis tutvustada eri stsenaariume riiklikult toetatavate üürielamute rajamiseks. Kutsusin enne jaanipäeva kokku ettevõtjate, omavalitsuste ja ülikoolide esindajad, kes ühiselt tõdesid, et üüriturg ei ole Eestis tööle hakanud ja ilma riigi abita seda ka ei juhtu. Töö­grupi liikmed leidsid üksmeelselt, et teemaga tuleb edasi tegelda ning juba esimesel kohtumisel esitati hulk ettepanekuid.

Eestis on võrreldes Põhjamaadega üürieluasemeid vähe ning riiklikult toetatuid üldse mitte. See on kaasa toonud olukorra, kus suuremates linnades käib kodu rentimine paljudele üle jõu, aga väiksemates kohtades on eluasemete puuduse tõttu tööjõuprobleem. Meie õpetajate töötasu alammäär on 800 eurot kuus, millest õpetaja saab kätte 637 eurot. Tallinnas näiteks maksab kahetoalise korteri üürimine 300-500 ­eurot, millele lisanduvad kommunaalkulud. Seega praeguste üürihindade juures õpetaja palgast äraelamiseks ei piisa. Samal palgatasemel või madalamalgi on veel paljud teised spetsialistid, näiteks lasteaiaõpetajad, meditsiinipersonal, politseinikud jt.

Eluasemeprobleemid ei puuduta ainult linnu. Neil on ka väga tugev regionaalne mõju. Ettevõtjatele on laienemiseks asukohti valides muu hulgas oluline, et kohapeal oleks saada piisavalt tööjõudu. Samuti on sobivate elupindade puudumine probleemiks maale õpetajate, omavalitsus­spetsialistide jt värbamisel. Eluasemete olemasolu on oluline tegur piirkonna konkurentsivõimes. Üürisektori arendamisega on võimalik vajalikesse kantidesse tööjõudu kokku tuua ning see suurendab ka tööjõu liikuvust Eesti sees.

Suve jooksul peaks konkreetsed lahendused välja töötama ka pangateenuste kättesaadavuse küsimustega tegelev töögrupp. Pangateenuse vähenemise trend maapiirkondades jätkub ja on jõudnud juba piirkonnakeskustesse. Lisaks eraklientidele puudutab see valusalt ka kohalikke ettevõtjaid. Pankade soov kulusid optimeerida on arusaadav. Nende senine töö inimeste õpetamisel ja suunamisel internetipanka kasutama on tunnustamist väärt. Kuid koostöös riigi, omavalitsuste ja miks mitte ka kaubandus- ja postisektoriga saame tagada parema teenuse maapiirkondades ja võib-olla tulevikus ka äärelinnades.

Suurim väljakutse – parvlaevad. Teadsin juba enne ministriametisse asumist, et suurim väljakutse saab olema parvlaevaliikluse korraldamine mandri ja kahe Eesti suurema saare vahel. Pean õigeks riigi poolt laevade kui kriitilise taristu omamist, kuid mul ei olnud piisavalt ajaruumi protsessi läbiviimiseks soovitud moel. Seega tuli valida kindel tee – kui riik jõuab ise laevad valmis ehitada, on suurepärane. Kui mitte, tagab saarte elanikele elutähtsa teenuse operaatorhange.

Oleme koostöös Läti ja Leeduga saanud üle paigalseisust Rail Balticu rajamisel ja jõudnud nii kaugele, et peagi allkirjastame aktsionäride leppe ja asutame ühisfirma. See on alus, millelt edasi liikuda rahastustaotluse esitamiseks ja hiljem ka raudtee ehitamiseks.

Teletorn on Eesti iseseisvuse üks sümbolitest ja elutähtsa teenuse osutamise objekt, mis peaaegu oleks maha müüdud. Eriti on teletorn Eestile oluline julgeolekust lähtuvalt. Ukraina sündmuste valguses tõusetus see teema teravalt, tõestades taas kord, kui oluline on objektiivse info levi ning kui tähtis on, et riik haldaks selle infra­struktuuri.