Pankrotimaks juhi rahakotile

09. juuli 2014, 00:00

Soomes saab võlausaldaja pankrotis ettevõttest tagasi 90% oma rahast, samas kui Eestis kaotavad võlausaldajad äripartneri pankroti korral ligi kaks kolmandikku.

Sellises olukorras ei peaks seaduseandja leevendama pankrotiga seonduvaid seadusepügalaid, millest oli juttu esmaspäevase Äripäeva põhiloos. Vähemasti mitte ilma pahatahtlike pankrottide vähendamiseks samme astumata, näiteks n-ö pankrotimaksu kehtestamiseta.

Hiljuti kirjutas Äripäev, kui lihtne on likvideerijate ja tankistidega firma allavett lasta, nii et võlausaldajad jäävad pika ninaga järele vaatama – kui üldse teavad vaadata, sest võlgnikust äripartneri kadumine võib tulla ka üllatusena. Tihti ongi nii, sest kui raugemine juhtub pankrotti välja kuulutamata, ei teavitata teisi võlgnikke ega korjata võlgu.

Justiitsminister Andres Anvelti hinnangul ei saa raugemisega lõppenud pankrottide juures rääkida pahatahtlikkusest. Tõsi, kõigi juhtumite puhul ehk mitte, ent statistika näitab selliste pankrottide arvu kasvu, kus puututakse kokku nulleurose varaga äriühinguga ehk enamasti teadliku vara väljakantimisega.

Kui juhtide praegune kriminaalkaristus pankrotiavalduse esitamata jätmise eest asendatakse leebema tsiviilkaristusega, on see kui rohelise fooritule süütamine pankroti­meistritele.

Kedagi ei huvita. Soovis seadusi lihtsustada kumab asjaolu, et riik ei taha pankrotiasjadega innukalt tegeleda. Nagu kinnitab kas või Autorollo kohtuasi, leiab enamik pankrottidest käsitlemist pigem tänu võlausaldajatele, kes soovivad saada kas ­õigust, õiglust või raha. Nad maksavad seejuures riigile ise, lootuses, et ehk saab pankrotipesast midagi kätte. Enamasti aga löövad ettevõtjad käega, sest pankrotimenetlus ei pruugi ära tasuda.

Seaduse leebemaks muutmist ei poolda ka advokatuuri äriõiguskomisjoni juht ­Karin Madisson. Tema sõnul on praegu seadustes olevaid meetmeid küll vähe kasutatud, aga see ei tähenda, et neid poleks vaja.

Madisson teeb kolm ettepanekut, mida toimetus soovitab ministeeriumil kindlasti kaaluda.

Menetluseks raha juhatuse liikmelt. Esiteks tõdeb Karin Madisson, et pankrotimenetlust ei saa teha, kui pankrotis firmas pole selleks raha – selmet koormata juba niigi rahast ilma jäänud võlausaldajat, võiks menetluseks vajaliku raha küsida juhatuse liikmelt, kes hilines pankrotiavalduse esitamisega.

Selline nii-öelda pankrotimaks ja isikliku rahakotiga vastutamine paneks nii mõnegi firmajuhi pankrotimenetlust õigel ajal ­algatama.

Vandeadvokaat soovitab võtta eeskuju ­Soomest, kus on rajatud ekspertkomisjon, mis vaatas läbi kõik pankrottide raugemised. Ekspertkomisjoni rahastas riik. See tasus kuhjaga ära, kuna riik sai tagasi maksutulu, mis jäi eelnevalt pankrottides saamata. Teguviisi edu kajastus ka Doing Businessi raportis, mille andmeil saab võlausaldaja 1eurose võla juures tagasi 90,2 senti.

Selline komisjon kuluks Eestiski ära, sest Eesti võlausaldaja saab tagasi vaid 38,9% rahast.

Kolmandaks paneb Madisson ette, et omanike antud laenud tuleks teatud ulatuses lugeda nn allutatud laenudeks, mis makstakse tagasi viimases järjekorras, kuna omanikel on kõige parem ülevaade äriühingu investeeringu­vajadusest. Investeering on risk, mida tuleb kanda omanikel ja seda riski ei saa panna sunniviisiliselt võlausaldajatele.

Ka esimene maksehäire on tähtis. Kahtlemata on oluline, et ettevõtjad oleksid oma (potentsiaalsete) äripartnerite suhtes tähelepanelikud ja kohustustega nõudlikud. Juba esimeste maksehäirete ajal tuleks asjasse täie tõsidusega suhtuda, sest tagantjärele võib seadusest vähe abi olla.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. July 2014, 19:25
Otsi:

Ava täpsem otsing