Riigi sekkumiseks majandusse peab ilmnema turutõrge

09. juuli 2014, 00:00

Riik peaks majandusse sekkuma nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Sekkumiseks peab olema põhjus ja sekkumisviis peab aitama probleemi lahendada.

Riigi – nii kesk- kui ka omavalitsuse tasandil – rolli üle majanduses on pidevalt vaieldud. Maailma riigid suhtuvad sellesse väga erinevalt ja aja jooksul on arusaamised ka riikide sees olulisi edasi-tagasi võnkeid teinud. Kui 1990ndatel liikus Eesti selgelt nn ameerikaliku ehk liberaalse ilmavaate poole, siis viimasel kümnendil oleme mitmesugustel põhjustel liikunud riigikesksema majandusvaate poole.

Ainus põhjus sekkuda: turutõrge. Tüüpiline põhjus, miks riik majandusse sekkub, on seotud turutõrkega ehk olukorraga, kus mingil põhjusel turumehhanismid normaalselt ei toimi. Tegelikult peaks see olema turumajandusliku riigi jaoks ka ainus põhjus majandusse sekkuda.

Iseasi on see, et normaalsust määratletakse ühiskonniti erinevalt. See, mis meile Eestis tundub normaalne, ei pruugi seda olla Soomes või Ukrainas. Tähelepanuta ei tasu jätta sedagi, et normaalsuse mõiste ajas muutub, sest ühiskond muutub. Mõningad normaalsused on siiski demokraatlikes turumajandustes suhteliselt universaalsed, kuigi konkreetsetes määratlustes ja sisus on ikkagi tihtipeale erinevusi, aga nende erinevuste osaski võib täheldada koondumist.

Korruptsiooni tajutakse üldiselt halvana ning konkurentsi tagamise ja monopolide ohjeldamise nimel pingutab enamik riike. Hariduse ja tervis­hoiuga seotud teemad on aga riigiti lahendatud väga erinevalt. Nii on USAs juba mitu aastat kirglikult vaieldud selle üle, kui palju võiks riik osaleda tervishoiu korraldamisel ja kättesaadavuse tagamisel. Suuremale osale eurooplastele on need vaidlused ilmselt olnud mõneti kummalised, sest Vana Maailma jaoks on isegi demokraatide lähenemine liialt liberaalne.

Sekkumisviise on palju. Riik võib majandus­tegevust mõjutada mitmel viisil. Tavapärasem on regulatsioonide ehk seaduste, määruste ja eeskirjade abil teatud käitumisjuhiste ja -reeglite loomine. Kuid sellise regulatiivsuse hulk peab vastama reaalsele vajadusele ehk reguleerida tuleks siis, kui selleks on vajadus, ja seda, mida on vaja. Kuna ühiskond ja majandus muutuvad, siis peavad ka regulatsioonid muutuma. Kahtlemata on keeruline säärast paindlikkust tagada, kuid majanduse sujuvaks toimimiseks on see häda­vajalik. Küllap oleks paindlikkuse tagamine lihtsam, kui reguleerimise vajadus oleks väiksem, ehk kui majanduses tegutsejad – ettevõtted, inimesed – suudaksid mõnes olus käituda n-ö terve mõistuse ja aumeeste kokkulepete alusel ehk olla viksid ja viisakad. Aga seda on vist palju loota.

Majandustegevust saab mõjutada ka maksudega, näiteks muutes ebasobivat tarbimist kulukamaks. Ka maksudest saadud tulude ümberjaotamisega toimub majandusse sekkumine. Ühtlasem tulude jaotus ja teatud ühiskondlikult normaalseks peetava sissetuleku tagamine muudab ühiskonna stabiilsemaks, viimane aga soodustab ettevõtlustki.

Riik saab sekkuda majandusse ka riiklike ostude kaudu. Ostudeks saadakse raha oma riigi maksudest, kuid seda võib saada ka teiste riikide maksudest (nagu Eestigi puhul ELi raha). ­Riigi tellimused annavad tööd paljudele ettevõtetele, sellise kulutamise kaudu luuakse ka töö­kohti. Seades tellimuste juures mingeid tingimusi – nt energiasäästu, teatud tehnoloogilise lahenduse – toetatakse ettevõtteid juba konkreetsemates valdkondades.

Otsene osalemine. Lõpuks võib riik majandust mõjutada veelgi otsesemalt ehk ise majandus­tegevuses osaleda. Tüüpilisemaks on riigi (sh omavalitsuste) osalemine loomulikes monopolides, kas ainu- või põhilise omanikuna. Nii püüab riik tagada olulise teenuse piisavas mahus ja kvaliteedis ühiskonnale sobiva hinnaga. Muidugi võib loomulik monopol olla era­kapitali omanduses, kuid praktika on osutanud, et ­paljudel juhtudel (aga mitte alati) on sellise monopoli kontrollimine ja mõjutamine äärmiselt keeruline.

Millise majandusse sekkumise viisi riik valib, peab sõltuma sellest, millist probleemi ehk turutõrget soovitakse lahendada. Turutõrget võidakse küll riigiti erinevalt mõista, ent see ei tähenda, et iga turutõrke jaoks sobib igasugune riigi sekkumise viis. Tulude ebaühtlast jaotust pole võimalik tasandada riigi omanduses oleva ettevõtlusega, siin sobib ümberjaotamine. Tihtipeale piisab tõrke ületamiseks regulatiivsetest sammudest ehk lihtsate reeglite kehtestamisest. Igale probleemile tuleb leida õige lahendus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. July 2014, 19:51
Otsi:

Ava täpsem otsing