Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nabala kaitseala kallikskippuv hind
Rail Balticu trassi kavandamisel tahetakse nn Nabala kaitsealale suur look ümber teha ning minna pea asustamata ala asemel kümnete ja kümnete majapidamiste kallale. Ehitamisel ulatub sel juhul lisakulu kümnetesse miljonitesse eurodesse, ekspluatatsioonis sadadesse miljonitesse. Selliseid põhimagistraale ehitatakse ju ikkagi sajandiks, vahest kauemakski.
Geotehnikainsenerina saan ainult imestada sellise lahmimise üle. Elektriraudtee reostuskoormus muu transpordiga võrreldes on ju märksa väiksem. Isegi praegune Nabala ala oma asustuse, inimkoormuse ja teedevõrguga reostab loodust suurusjärgu võrra enam, kui selline raudtee üldsegi võiks.
Tänapäevased võimalused. Pealegi on meil tänapäeval võimalusi ehitise mõjude täielikuks eraldamiseks alusest reostuse suhtes tundlikumates kohtades, kas või näiteks geotekstiiliga.
Tundlikkuse enda selgitamiseks on aga külluses meetodeid – mitte ainult puurimine, vaid ka elektroluure meetodid, mikroseismika jms. Seda tuleb aluse kandevõime hindamiseks niikuinii teha.
Iseasi on see, mida ja milleks seal Nabalas üldse kaitstakse. Eesti ühe suurema paemaardla “külmutamise” valguses tuleb aga tõdeda, et Eestis ei taheta ühiskonna hüvanguks kasutada peaaegu mitte ühtegi maavara, mille poolest me rikkad oleme.
Küsimus on, kas talitame nii ainult järgmiste põlvede tänule lootes (ikkagi kingitus missugune) või pidurdame sellega mõtlematult oma maa ja rahva arengut.