Uudised
22. juuli 2014 kell 21:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Naisminister kui kohvimasin

Kui paluda lastel joonistada ministrit, siis üheksal juhul kümnest näeksime usutavasti keskealist härrasmeest, sinine lips ees ja seitel kenasti viltu kammitud, ühes käes suusad ja teises läikivast nahast portfell. Näojoontes võiks ära tunda jürgenligilikku murekortsu ja andrusansiplikku staatilisust. Pannes need pildid kenasti ritta, avaneks meile vaade, mis meenutaks kaheksakümnendate aastate alguse ajalehte, milles on ära trükitud poliitbüroo paraadfotod. Ainult ilma suuskadeta.

Meie teadvuses elab nostalgiliselt edasi nõukogude aeg, mil direktor oli alati hallis pintsakus meesterahvas ning naisterahva juhtida oli eelkõige kohvimasina keerukas hingeelu. Klišeed ja eelarvamused on väga rasked kaduma, ükskõik, kui kõrgele me end erinevates eduedetabelites ei punnitaks. Naisminister on hirmuäratav anomaalia, kellest tuleb paremal juhul lihtsalt mööda vaadata, aga halvemal juhul peab tema vastu keelt teritama. Šovinistliku enesekindluse ja patriarhaalse üleolekuga.

Pärast sotside valitsusse kolimist on naisministreid kohe kordades rohkem. Ning pean tunnistama, et see, mismoodi meie meedia ja poliitiline establishment neid kohtleb, tekitab hämmingut. Et mitte öelda piinlikkust. Naisministrid oleksid justkui puudega. Nende suunas on igati kohane kaastundlikult ja patroneerivalt näppu vibutada, seades nende pädevuse ja toimetamised kahtluse alla juba üksnes tõsiasja pärast, et tegemist on naisterahvaga. No ei ole ju võimalik tõsiselt võtta inimest, kes millegipärast seelikut kannab!

Vahest kõige tugevama šovinistliku turmtule on enda kaela saanud Urve Palo. Tema sõnavahetused Andrus Ansipiga kostüümide ja lipsude värvi üle on muutunud legendaarseks juba riigikogu saalis.

Pärast majandusministeeriumi etteotsa asumist vaadatakse aga kõiki tema tegemisi läbi maskuliinse kõverpeegli. Nii meedia kui ka kolleegide hoiakud on juba ette kallutatud ja kõiki Urve Palo otsuseid kommenteeritakse nii, et mida sa ühelt naisministrilt ikka oodata oskad. Kuigi peab tõdema, et oma ametiga on ta päris kenasti hakkama saanud. Eriti arvestades asjaolu, et majandusministeerium ei ole kergete killast ja suur hulk ebamugavaid otsuseid vajab tegemist.

Asi läks selgelt üle piiri, kui Urve Palole pandi teletorni teemal suhu sõnu, mida ta kunagi avalikult öelnud ei olnud. (Kuuldavasti oli tegu ühe meediategelasega eravestluses poetatud lausekatkega, mis täiesti kohatult kontekstist välja rebiti ja ära trükiti.) Urve Palo tõestas, et ta on kõvast puust, ning andis asja kohtusse, kes talle ka õiguse andis. Piinlik vahejuhtum Eesti meedia jaoks igal juhul.

Kummastav arutelu nime ümber. Sama kummastav oli jälgida pärast sotsiaalministri ametisse astumist avalikku arutelu teemal, kas Helmen (Kütt) on naine või mees. Millegipärast ei ole keegi analoogset küsimust esitanud Heliri nime kuuldes. Sotsiaalminister oli päevi meedial hambus ning erilise nauditava muigega nenditi, et näe, ongi tegemist naisega. Uskumatu lugu ja uudisväärtus!

Keit Pentus-Rosimannuse nimi on viimasel ajal kõlanud üksnes samas kontekstis Autorollo nimega. Kohtus teda süüdi ei mõistetud ja las nii olla. Samas on tähelepanuväärne, et pärast kohtuotsust avaldas keskkonnaminister pressiteate, milles ta andis selgelt mõista, et tema pihta suunatud meediarünnaku üheks ajendiks oli see, et tegemist on naisterahvaga. Antud avaldus ei ole küll parima PRi killast, aga ju siis selline tunne ministrile jäi ning ta tundis vajadust seda välja öelda.

Eks selleteemalisi näiteid võiks tuua rohkemgi, aga üks on kindel – Eesti riigis ei ole lihtne olla naisminister. Või naispoliitik. Eelarvamused nõuavad, et hoiaksid oma kaunite silmade all paikneva suuava kinni ning avaksid selle üksnes siis, kui jututeemaks on lapsed või kohvimasin. Vastasel juhul satud mõne kurja olemisega meesministri teravmeelsuste objektiks, millele meedia ja avalikkus pihku itsitades kaasa kiidab.

Veel üks puue – noorus. Taavi Rõivase uue valitsuse ametisse asumisega ilmnes aga veel üks puue, mida ministritele on kohane nina alla hõõruda – nimelt noorus. Stereotüüp nõuab, et peaministri oimukohtades terendaks halli, ning päris humoorikas oli jälgida, kuidas parimates aastates mees pidi otsima mõistlikku vastust küsimusele, miks ta nii noor on. Loodan, et mõistliku vastuse annab aeg.

Aga tagasi laste juurde. Seda lugu kirjutades tuli pähe mõte, et tänavu lõpetas meil põhikooli esimene aastakäik noori, kes on kogu elu elanud Reformierakonna juhtimise all. Sügisel saab täis 15 aastat oravate valitsemisaega Eestis. Päris kenake juubel, peaasi, et asi poliitbürooks kätte ei läheks.