Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rõivase halb otsus ja Ansipi esimene ämber
Augusti keskpaigast hakkab valitsuse kommunikatsioonibürood pärast luhtunud konkurssi juhtima Tiina Ansip. Büroo ülesanne on korraldada valitsuse ja peaministri avalikke suhteid. Lisaks hõlmab amet muidki peamiselt teavitusega seonduvaid kohustusi. Muu hulgas vastutab büroo juht selle eest, et valitsuse ja peaministri otsused oleks avalikkusele mõistetavad.
Seda üllatavam on, et Ansipi ametisse nimetamine paraku mõistetav pole. Endise peaministri Andrus Ansipi tütre Tiina läbipaistmatut nimetamist valitsuse kommunikatsioonibüroo juhiks vabandas büroo sellega, et avalik konkurss luhtus. Konkursil osales kolm inimest ning kaks neist pääses lõppvooru, kuid ükski neist komisjoni ei rahuldanud. Miks, on selgusetu. Näide halvast avalike suhete korraldusest.
Varasem juhtum olümpiakomitees. Juhtumiga meenub reformierakondlase Neinar Seli käitumine. Pärast Eesti Olümpiakomitee presidendiks saamist korraldas ta küll peasekretäri leidmiseks konkursi, kuid viimasel hetkel loobus avatud ja läbipaistvast lähenemisest ning määras ootamatult ametisse konkursil mitte osalenud endise kultuuriministeeriumi kantsleri Siim Suklese. Nii mõnelgi konkursil osalenul jäi Seli otsusest halb maik suhu. Sama teed astus nüüd Reformierakonna juht ning peaminister Taavi Rõivas, kelle teadmisel ja heakskiidul valitsuse kommunikatsioonibüroo mehitatakse.
Muidugi on nii Sukles kui ka Ansip oma ala asjatundjad. Võib-olla isegi meistrid. Kuid viis, kuidas ametisse nimetamine toimus, on enam kui küsitav. Mõlemal juhul said ametisse avalikkusele segastel asjaoludel inimesed, kes ei tundnud selle ameti vastu, vähemalt ametlikult ja avatult, isegi huvi!
Kummastav on ka büroo tulevase juhi Ansipi suutmatus aduda oma sammu moraalset mitmetahulisust. Isegi kui ta on parim valik juhtima e-väikeriigi valitsuse kommunikatsiooni, ei pea ta seda tegema, kui tunneb, et see läheb vastuollu tema või avalikkuse eetiliste tõekspidamistega.
Halb mulje. Seepärast kõlab väide, et muud valikut polnud, mitte lihtsalt õõnsalt, vaid jätab halva mulje. Esiteks on fakt, et valikut oli. Teiseks oleks võinud veelgi parema otsimist jätkata ja seni ametiülesanded olemasolevate töötajate vahel ära jagada – see on levinud eraettevõtetes.
Mis aga peamine – otsus on halb, sest jätab mulje, et avalik konkurss oli vaid mäng publikule ning amet oli tagatubades juba jagatud. See peletab andekaid riigikonkurssidelt. Praegune valik on ebaõiglane ka Tiina Ansipi enda suhtes, sest jätab varju tema oskused. Tõsi on seegi, et koliseva otsuse ametisse astuda tegi Ansip ise.