Euroraha kipub liiga kalliks maksma minema

Kasutute jäätmejaamade kogemus peaks õpetama, et euroraha ärakasutamine ja mõistlik kasutamine on kahjuks kaks täiesti ise asja. Jäätmejaamade näite põhjal kipub jääma mulje, et Eesti on nende rajamiseks antud euroraha n-ö iga hinna eest huugama pannud, justkui unustades kaks elementaarset tõsiasja.

Esiteks, investeering peab ennast ära tasuma. Pole ühtegi ratsionaalset põhjust suhtuda Euroopa maksumaksja rahasse n-ö lõdvema randmega kui meie oma maksumaksja omasse.

Teiseks, rajatud taristu ülevalpidamine nõuab kulutusi, isegi juhul kui seda ei kasutata. Pisikeste valdade eelarvete seisukohalt aga käib jutt absurdsetest summadest. Näiteks Hiiumaa Prügila OÜ on kahel viimase aastal saanud 150 000 eurot kahjumit. Seda on rohkem, kui omavalitsused ise selle rajamisse esialgu sisse panid. Vallajuhid tunnetavad tagantjärele, et valikut, kas investeerida või mitte, riik ei andnud.

Kes vastutab? Praeguse seisuga on keeruline öelda, kes on tehtud rumalustes süüdi. Oma osa langetatud otsustes on kahtlemata endisel keskkonnaministril Jaanus Tamkivil, kelle ametiajal hulk kõnealuseid “investeeringuid” rohelise tule sai. Ent ministri otsuste taga on alati ka meeskond.

Teisalt, omavalitsuste esindajad võivad küll öelda, et riik ei võtnud nende häält küllalt kuulda – ent kui arusaamine rajatiste mõttetusest olemas oli, siis tulnuks sellest ehk hulga valjemini rääkida. Prügifirmad, riigikogu komisjonid, nende kahe vahet liikuvad lobistid – osalisi on selles mängus palju. Vana­sõna “Üheksa korda mõõda, üks kord lõika” olnuks kasulik meeles pidada kõigil osapooltel, tagantjärele tarkusega pole kuigi palju peale hakata.

Tänase lehe arvamusküljel kirjutab ­Euroopa Komisjoni esinduse juht Hannes Rumm, et Eesti oli eelmisel eelarveperioodil Ida-Euroopa riikidest kõige efektiivsem ­euroraha kasutaja. Diplomaatiliselt möönab ta, et arenguruumi mõistagi on ja ikka saab veel paremini.

Paremast saaks rääkida siis, kui seis oleks hea. Hea on asi ilmselt eespool nimetatud raha ärakasutamise, mitte aga mõistliku kasutamise tähenduses.

Mis see maksma läheb? Kui palju Eestile jäätmejaamade näitel kirjeldatud raha “ärakasutamine” tegelikult maksma läheb, on raske ja valus küsimus. Kui raha ärakasutamine läheb kokkuvõttes kallimaks kui oleks olnud sellest omal ajal loobuda, siis on see ­lubamatu.

Pole põhjust arvata, et riigi poolelt oleks tegemist olnud pahatahtlikkusega, pigem lihtsalt suutmatusega investeeringute tasuvust hinnata ja planeerida. Võtkem siit siis vähemasti õppetund.

Paljukõneldud Rail Balticu puhulgi on mitmel korral teravalt kerkinud tasuvuse küsimus. Rehkendagem see projekt ette läbi suurema hoolega, kui jäätmejaamade puhul tehtud sai.