E-sigaretiäri vajab põhimõttelisi kokkuleppeid

Nii ettevõtjale kui ka tarbijale oleks kasulik, kui e-sigareti olemus kiiresti selgeks saaks ning see selgus ka seadustes kajastuks. Kuna tegemist on teemaga, mis eeldab üleeuroopalist arusaamade ühtlustamist, ei ole Eestil üksi kahjuks võimalik kõike ühe hoobiga paika panna.

Ühelt poolt on praegune segane olukord ettevõtjale kasulik. Regulatsioone on vähevõitu ning põhimõtteliselt peaks olema võimalik sogases vees suurt kala püüda. Ei saa pahaks panna nende äriedu, kes oskavad olukorda ära kasutada. Pigem tuleb neid tunnustada.

Teisalt on ettevõtjad ise ka rahulolematud. Mida vähem regulatsiooni, seadusesätteid ja neile eelnevaid põhimõttelisi kokkuleppeid, seda rohkem liigub turul ebakvaliteetset kaupa madala hinna eest.

Eesti tarbija, teadagi, on hinnatundlik. Mitte iga hinnatundlik tarbija ei esita endale küsimust, mida ta tegelikult saab, kui ta vähem maksab – ja missugune on selle hind tema tervisele.

Pole toode nagu iga teine. E-sigaret pole päts leiba või pakk piima. Kui e-sigaret ja selle sisse käiv vedelik maksab turul alla hinna, mis tema tootmiseks on kulunud, rikub toote tarbija ilmselt oma tervist määral, mille ulatust ta ise kuidagi hinnata ei oska.

See on teine argument kokkuleppe kiirema saavutamise toetuseks. Ettekujutus e-sigareti ohutusest võib puruneda sama valusalt, nagu sai omal ajal teatavaks tavaliste sigarettide oht. Kunagisi sigaretireklaame vaadates võib mõista, kui kardinaalne muutus on aasta­kümnetega avalikus teadvuses toimunud.

Väide, et kui sigaretid leiutataks praegu, ei lubataks neid põhjustatava tervisekahju tõttu turule või vähemasti vabamüüki, ei pruugi täielikult tõele vastata, ent viitab mõistetavasse suunda.

Eestis on lubatud müüa suhteliselt lahjasid e-sigareti täitevedelikke, kangemate müümine eeldab ravimiameti luba, mille saamine on pikk protsess ja päädiks põhimõtteliselt sellega, et e-sigaretiäri koliks apteeki.

Pikemas perspektiivis ei pruugi selle kadalipu läbimine ettevõtjale mõistlik olla, sest enamikus teistes riikides sellist korda ei ole ja võimalik, et see ei jää praegusel kujul püsima ka Eestis.

Maksustamise küsimus. Kõige tõenäolisem arengustsenaarium on siiski e-sigareti kvalifitseerimine tavalise sigareti asendustootena, mis tähendab mõistagi selle maksustamist tava­sigaretiga võrdselt või vähemasti võrreldavalt.

Maksustamine eeldab aga kokkulepet, missugune maksustatav toode täpselt olema peab. Selle kohta ootab Eesti praegu Euroopa suuniseid. Euroopa Liit pole just otsustamise kiiruse supernäidis. Maksusummad aga, millest Euroopa tasandil jutt käib, on hoomamatult suured, otsuste sünni protsess ise samas tugeva lobisurve all.

Pisikeses Eestiski jäi e-sigarettide tõttu mullu ostmata umbes 1,3 miljonit pakki sigarette, mis tähendas riigile maksutulu vähenemist ligikaudu 3 miljoni euro võrra.