Euroopa võttis Venemaa suhtes otsustava hoiaku

Sanktsioonide kehtestamisel ei ole rahvusvahelise üldsuse eesmärgiks tegelikult kunagi maailmamajanduse kasvuväljavaadete kahjustamine – peamine eesmärk on ikkagi poliitilise signaali saatmine. Samas on sellistel sanktsioonidel selgelt majanduslik mõõde.

Venemaa majanduse mõju maailmamajandusele ei maksa suures plaanis üle dramatiseerida – Vene majandus moodustab maailmamajandusest umbes 3%. Venemaa enda majandusele on sanktsioonidel aga siiski arvestatav mõju.  Sanktsioonid tulevad Venemaale majanduslikus mõttes väga halval ajal  –  OECD prognoosis Venemaa majanduskasvuks selle aasta mais niigi vaid  0,5%.  See on märkimisväärselt vähem kui veel mullu novembris prognoositud 2,3%  kasv 2014. aastal.

2014. aasta I kvartalis oli esialgsel hinnangul aga Venemaal juba tegelikult majanduslangus 0,3 % ning sanktsioonid vaid nõrgendavad kindlustunnet Vene majanduse suhtes, mistõttu paljude majandusteadlaste hinnangul tuleb kasv negatiivne terve aasta lõikes. Venemaa keskpank ise ennustab siiski 0,4% kasvu olles seda võrreldes varasema prognoosiga ka ise oluliselt madalamale korrigeerinud. Sedasorti ebakindlus mõjutab aga investoreid tihti rohkem, kui seda on arvudes võimalik väljendada.

Investeeringud lahkuvad. Peamine risk Vene majandusele lähiajal ongi kapitali väljavool ja investeeringute vähenemine. Kapitali väljavool Venemaalt esimese kolme kuuga ületas tõenäoliselt 60 miljardit dollarit, mis on samas suurusjärgus kui eelmisel aastal kokku. Leidub hinnanguid, et see on veel oluliselt suurem – 160 miljardit.

Venemaa majandust mõjutab negatiivselt lisaks rubla nõrgenemine (rubla on oma väärtusest aastaga kaotanud 10 %, ehkki viimastel kuudel on olukord mõnevõrra paranenud) - see vähendab sisetarbimist ning muudab kallimaks laenamise. Eratarbimise kasvul on aga viimaste kvartalite jooksul olnud Vene majandusele tervikuna oluline mõju.

Olulisem kui otsene majanduslik mõju on tegelikult see, kas selline Lääneriikide signaliseerimissüsteem Venemaa puhul üldse töötab ja millise aja jooksul. Positiivne on kindlasti “OECD maailma” (peale ELile, USA-le ja Kanadale ka Jaapan, Austraalia jt) ühtsus selles küsimuses, millega vastaspool ilmselt pole arvestanud.

Venemaa välisministeeriumi juuli viimaste päevade kommentaarile kumas peale solvumise  tõdemus, et vaatamata raskustele saadakse hakkama ning edasistes suhetes ELiga arvestatakse tänast “ebakonstruktiivset” käitumist.

Ühest hinnangut, kas kokkulepitud sanktsioonid on piisavalt tugevad või mitte, pole praeguses asjade erakordselt dünaamilise kulgemise faasis veel mõistlik anda. Liiga palju on muid tegureid ja sündmusi. Olukord muutub päev-päevalt ja ennustamatud sündmused – nagu seda oli näiteks MH17 allatulistamine – võivad ajaloo kulgu olulisel määral mõjutada.

Venemaalt suunamuutust ei paista. Juhul kui olukord Ukrainas eskaleerub ja Venemaa pole ikka valmis kaasa aitama kriisi lahendamisele, on kindlasti võimalik EL poolne olemasolevate sanktsioonide laiendamine ning siis saab ka nende majanduslik mõju olema teistsugune ja tänased prognoosid ei pea enam paika.

Majandussanktsioonid on eri uuringute kohaselt olnud edukad vaid 1/3 juhtumitest ja sedagi vaid osaliselt. Iseenesest pole see ime – indiviidi või organisatsiooni tasandil pole ju sugugi haruldane, et mingite muude eesmärkide saavutamiseks võetakse vastu majanduslikult kahjulikke otsuseid. Riigid pole siin erand. Kas mõju ­Ukraina üle kaalub üles mõneprotsendilise SKP languse aastases võrdluses? Küllap vist. Aga kas ka 5% või 6% aastase languse mitme aasta vältel, nagu oli hiljuti Iraanis?

ELi sanktsioonide põhiväärtus seisnebki poliitilises signaalis, mida nad Venemaale (aga ka maailmale) saadavad. Euroopa Liit on käitunud otsustavalt ja usutavalt, reageerides Ukrainas toimuvale ja Venemaa tegevusele. Vähemalt otsustavamalt, kui me oleme üldiselt harjunud nägema.

Võib-olla jõutakse järgmiseks aastaks Vene eri majandusharude täieliku sanktsioneerimiseni. Venemaa poolt ei ole praegu suunamuutust võimalik täheldada.