Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Eriti pehme progerokk
Ülipika ajalooga ansambli Yes uuelt plaadilt puudub viha ja noorte vihaste meeste vajadus maailmale kõik oluline korraga näkku paisata. Lood on õrnad ning ei kipu kiirustama. Uus laulja Jon Davison lisab omalt poolt kõlapilti pretensioonitult sileda ja sulni tenorihääle.
Kogumik “Heaven and Earth” kiikab tagasi seitsmekümnendatesse, aega, mil progressiivne rokkmuusika alles otsis teed, kuhu minna. Palade vorm on kerge, kindla rütmiga ja valdavalt positiivse tooniga, esindades seega rokkmuusika eriti pehmet ja paitavat külge. Retromaigu (ja omapära) annavad lugudele süntesaatori rõhutatult mängulised käigud.
Lisaks on see küllaltki meeldiv kuulamine. Sümpaatiat lisab teadmine, et tegemist on muldvana bändiga, mis ikka veel on võimeline edasi arenema. Jäägu fännide kraagelda, kuivõrd üks või teine pala uuelt albumilt selle õige ja vana Yesiga sarnaneb, mis koos algse solisti Jon Andersoni lahkumisega enam kunagi päriselt endiseks ei saa.
Kui aga üks bänd suudab pärast neljakümmet tegutsemisaastat veel värsket loomingut pakkuda, siis järelikult on bändi tuumas midagi, mis on päriselt väärtuslik.