Kuidas kritiseerida kolleegi?

Hea kriitika algab hoiakust: töötame ühise eesmärgi nimel; kui sinul läheb hästi, siis läheb ka minul hästi, meil kõigil läheb paremini.

Võta aeg maha, enne kui reageerid. Kui vaatad töökaaslase tehtu esimest korda üle, siis võid imestada, kuidas ta küll niisuguse asjaga hakkama sai. Võid tunda end solvununa ja vihastada, et ta on suutnud teha midagi sellist, mis sulle ei meeldi, et ta on keeranud sellise jama kokku. Tee 10minutiline paus ja mõtle järele. Enamasti ei teinud ta seda meelega, vähemalt ei teinud ta seda sinu kiusamiseks, kirjutab Äripäev 11. augusti Kuidas-rubriigis.

Järgmisel päeval (või veidi varem, kui sa nii kaua oodata ei suuda) kirjuta, mis sulle ei meeldi ja mõtle läbi, mida öelda. Enne kriitika esitamist pead olema veendunud, et oled rahunenud, suudad käsitleda probleemi eemalseisjana, kes näeb tervikut ja distantseerituna inimesest, kellega kõnelema lahed.

1. Ole täpne, spetsiifiline. Too selgelt välja see, mis sulle meeldib ja mis sulle ei meeldi. Mõlemal juhul põhjenda lühidalt oma hinnangut. Selgita asja tuum ja erista üksikasjad. Ole nagu kunstikriitik, kes vaatab maali: "Ma arvan, et see töö on hea, siia on maalitud valguse kuma labi riide", "Minus tekib segadus, kui vaatan seda keerulist logo ja mõtlen, kuidas seda nii lihtsustada, et see ei kaotaks põnevat sisu." Jäta tekstist tunded välja ja räägi asjast.

2. Jäta võimalus parandada vead. Märgi ära, mis sulle ei meeldi ja jäta tegijale võimalus välja mõelda, kuidas oma tööd muuta või täiendada. Arvesta, et tegija on selle asjaga sinust palju kauem tegelnud, kavandanud töö käigu ja mõelnud, mis võiks olla tulemus, seepärast eelda, et ta teab sinust rohkem. Loomingulised inimesed samastavad end oma tööga, võivad uppuda detailidesse ja kaotada terviku. Mine talle appi, et see taastada. Küsi: "Mis oleks, kui püüaksid seda teisiti teha?", "Millised võimalused siin veel on, et asja paremaks teha?", "Mis sa arvad, kas siia annab midagi juurde lisada?". Küsimuste sihiks on sõbralik suunamine. Loovad inimesed saavad aru, kuhu neid juhatate ja asuvad asja arutama. Jätke neile võimalus oma kaalutlused välja rääkida ja piisav aeg tööd parandada ja täiustada. Mõnikord on kasulik kolmanda osapoole kaasamine.

3. Too sisse uus idee, mis muudab vana mõtet. Kui vestluskaaslane on oma ideest väga vaimustunud, kuid sa näed, et see on kahjuks puudulik, jäta see parem kommenteerimata ja paku kohe uus lahendus. See on kõige rahumeelsem taktika teise inimese mõjutamiseks. Paku: "Mis siis, kui teeksime hoopis seda..." Näiteks kui teine hõiskab vaimustunult: "Me värvime selle hobuse helesiniseks!", võid lisada: "Või teeme ta hoopis pruuniks?". Ta ütleb: "Peame hankima uue sisustuse." Sa lisad: "Või vahetame hoopis toolid välja."

4. Ära solva, hoidu käsklustest ja kärkimisest. Püüa saavutada soovitud tulemus nii, et sa kaaslase valikuid kahtluse alla ei seaks. Selle asemel, et öelda: "Sinu valitud materjalide kvaliteet jatab soovida", võid lausuda: "Need materjalid hakkavad aeguma, otsime uut ja kvaliteetsemat lisaks." Jäta ütlemata: "Mine ja tee see ringi", sest loov ja tundlik isiksus tõlgendab seda tema oskustes kahtlemisena.

5. Kasuta võileiva printsiipi. Kriitikat võib mõnikord pehmendada selle n-ö pakkimisega positiivsesse konteksti. Ütle näiteks: "See aruanne on hasti ettevalmistatud, arvan, et meil puudub veel vaid... Kõik muu on hästi tehtud."

6. Jäta "sina" välja. Selle asemel et öelda: "Sa tegid seda valesti", keskendu sellele, mis on valesti. Näide: "Ma usun, see ei meeldi sihtrühmale."

1. Kuula katkestamata. Kritiseerija ootab, et sa ta ära kuulad. Püüa seda teha isegi siis, kui tema arvamus on sulle vastuvõetamatu. Kuulamisega annad teada, et tema arvamus on sulle sellest hoolimata huvitav ja tähtis, et ka tema ise on sulle töökaaslasena oluline. Ära õigusta oma valikuid asjade suhtes, mida kritiseeritakse. Ära katkesta tema juttu lausetega: "Mõtlesin hoopis seda, et..., aga tegin nii sellepärast, et ...", sest need annavad kritiiseerijale märku, et sa ei taha teda kuulata.

Alles siis, kui ta on lõpetanud, esita oma argumendid ja põhjendused ning tee järgmise sammuna kokkuleppeettepanek.

2. Püüa teemat edasi arendada, ära alusta sõda. Esita küsimusi uue teabe saamiseks. Jäta ära agressiivsed ja ründavad küsimused, näiteks: "Mida sa õieti taotled?". Paljud ei oska olla konstruktiivsed, nad väljendavad pigem oma paha tuju või negatiivset meelestatust, seostamata seda konkreetsete tegude või tulemustega. Nad ütlevad: "Mulle see ei meeldi", "Leian, et see on jama", suutmata arvamust põhjendada ning nägemata, et selle taga võib olla nende enda piiratud vastuvõtuvõime ning halvale häälestumine. Säilita meelerahu ja esita neile küsimusi, kuni nad suudavad sõnastada selle, mille muutmist nad taotlevad. Näiteks kas kogu aruanne on jama või ei meeldi talle sissejuhatus.

3. Ära võta kriitikat isiklikult, isegi siis, kui see nii on sõnastatud. Kasina lastetoaga töökaaslane, kes moodustab näiteks lause: "Kuidas sa sellise lollusega küll hakkama said!", tahab ilmselt öelda: "Siin on, mida teisiti teha, soovitan sul mõnd teist varianti proovida."

4. Mõnikord nooguta, ütle "ahah" ja kõnni minema. Kui tead, et mõni su töökaaslane, juht või klient kipub n-ö üle keema, siis nõustu kriitikaga ja jäta asi sinnapaika. Kui tead, et soovitatud muudatused on valed või kahjustavad sinu tööd, siis algata arutelu mõne aja pärast ise uuesti, kui oled vastuargumendid ja põhjendused põhjalikult läbi mõelnud. Pea meeles, et vaielda tuleb mitte selle üle, kellel on õigus, vaid selle üle, milline lahendus on parim. Teine, kuid aeganõudvam taktika on teha seda, mida klient, kaastöötaja või juht küsib ja võrrelda tulemust esialgse tööga. Mõnikord tuleb teha koguni mitu versiooni või nn hübriid mitmest variandist ja küsida siis tagasisidet kolmandalt osapoolelt selle kohta, milline tulemus on parim.

Kriitika ei ole arvamus. Arvamus on subjektiivne seisukoht, mida ei pea toestama faktidega. Arvamuse eesmärk on provotseerida teisi inimesi oma seisukohta võtma või tekitada diskussiooni. Arvamus on eneseväljendusmeetod.

Kriitika ei ole kokkuvõte ega ümberjutustus. Ümberjutustusi tehti põhikoolis selleks, et näha, kas probleemi või ülesande sisu on lugejale kohale jõudnud. Kriitika eeldab sisu mõistmist ning selles uute seoste ja võimaluste nägemist. Kokkuvõte tehtust peegeldab tulemust, kuid kokkuvõte pole veel tagasiside või kriitika.

Kriitika võib olla neutraalne, konstruktiivne või destruktiivne. Hea kriitika kõigub neutraalsuse piiril, tuues võrdse kaaluga selgelt välja nii konkreetsed head kui ka vead. Konstruktiivne kriitika võib olla negatiivne, samas kui destruktiivne kriitika ei pea sugugi alati olema negatiivne. Pigem tähendab "destruktiivne"h midagi, mis ei saa probleemi tuumast aru või lahmib niisama.

Kriitika ei ole pinge maandamine, mida saab teha, kui tekib impulss kellegi peale karjuda, see on protsess, mis eeldab ettevalmistust, kogemust, haritust ja intelligentsust ning head kasvatust. Kriitik ei pea teadma kõiki üksikasju töö kohta, mida ta kritiseerib, kuid tal tuleb hoomata põhjalikult oma valdkonda.

LOE PIKEMALT ajakirjast Personali Praktik.