Kakskümmend aastat hiljem

13. august 2014, 00:00

Kui F. Fukuyama kakskümmend kaks aastat tagasi oma nüüd kurikuulsana tunduva “Ajaloo lõpu” kirjutas, tundus tema raamat igas tükis õige olevat. Lugejaid hämmastas ehk üksnes see, et autor oskas toimuvat nii kiiresti ja loogiliselt tõlgendada. Paar aastat hiljem näis WTO asutamine  kinnitavat, et Fukuyama ei eksinud, et inimühiskonnas on  evolutsioonilised otsingud lõppenud  ja maailm liigub nüüd otseteed läänelikel väärtustel rajaneva, üha enama globaliseerumise suunas.

Tegelikult hakkas elu sellest paljudele meeldinud visioonist üsna pea kõrvale kiskuma. Kui jätta hetkeks kõrvale ka praegune kõige teravam poliitiline konflikt – Venemaa ja Lääne kokkupõrge Ukrainas, jääb ikkagi alles ohtlikult palju selliseid kohti, kus asjad kakskümmend aastat tagasi loogilisena tundunu suunas pole liikunud.

Üsna pea pärast WTO lepingu sõlmimist sai selgeks, et WTO raames pole kaubanduse liberaliseerimisega edasiminek kuigi lihtne. Seda takistasid kahesugused asjaolud. Esiteks globaliseerumise mõjul süvenev ebavõrdsus, teiseks usalduse vähenemine riikide vahel. Arenevate riikide arvates ei kujunenud turgude avanemine sugugi kahepoolseks ja et arenevad riigid lihtsalt jätsid mitmesuguseid mittetariifseid barjääre kasutades oma turud arengumaadele avamata.

Teisalt pani ka arenenud maid endid senisel kursil edasimineku kasulikkuses kahtlema Hiina võime haarata välkkiirelt suur osa maailma tarbekaupade turust, tõusta maailma teiseks majanduseks ja hakata ohustama USA esikohta.

Kolmandaks pani maailma finantskriis paljusid kahtlema valitseva majandusmudeli jätkusuutlikkuses, veel enam aga õigluses. Tõi kaasa teravama vastandumise nende vahel, kes soovisid mudelit säilitada või muuta.

Vaatame Ukrainast kaugemale. Kokku on sellised arengud tekitanud olukorra, kus mitte ­ainult arvude maagia ei sunni 2014. aastat võrdlema 1914. aastaga. Maailmamajandus on ka nüüd globaliseerunud, nagu ta oli sajagi aasta eest. Ka praegu on neid, kes tahavad endale paremat positsiooni, ja neid, kes püüavad endisi positsioone säilitada. Midagi ootamatut pole ka selles, et maailmas on alanud väiksema või suurema eduga võidujooks vabakaubanduspiirkondade arendamise nimel.

Ukraina pärast läks vastuseis selles võitluses nii tuliseks peamiselt sellepärast, et Ukraina pole Jugoslaavia, Iraak või Liibüa ning oli varem aastasadu olulise osana kuulunud Venemaa koosseisu.

Kuigi olukord Ukrainas võib ajalugu arvamatul moel mõjutada, pole õige kogu tähelepanu Ukrainale kontsentreerida, sest fundamentaalsema tähendusega protsessid arenevad mujal: ­Vaikse ookeani ja ka Atlandi kallastel.

Sellest, millist mõju maailmale hakkab osutama näiteks 12 riigi Vaikse ookeani vabamajanduspiirkonna (TPP) sünd ja milliseks kujunevad USA ja Euroopa Liidu kaubandusläbirääkimiste tulemused,  hakkab  maailmamajanduses järgmise paarikümne aasta jooksul sõltuma palju enam kui sellest, et päev pärast Vene-poolsete sanktsioonide kehtestamist telliti Kamtšatka kalatööstuselt pimesi, kaubale ainsat pilku heitmata, kaheksa tuhat tonni heeringafileed, Valio vähendas tootmist või et kõigele vaatamata avasid Exxon ja Rosneft Kara meres pidulikult Venemaa kõige põhjapoolsema puurimisplatvormi Putini tunnustussõnade saatel.

Maailma ja tema majanduspoliitilise näo tulevikku ei otsustata ju enam ainuüksi Põhja­-Atlandi piirkonnas, veel vähem aga Venemaa ja Lääne vahelises võitluses, vaid Vaikse ookeani basseinis, millest on saamas vaatamata tema kaugusele ülekaalukalt tähtsam majanduspiirkond, kui seda on Atlandi kallastel. Kuid sellel, missuguseks kujuneb lähiaja Euroopa, on Lääne ja Ida jõukatsumisele Vaikse ookeani ääres kindlasti tuntav mõju.

Palju on kaalul. Kaalul pole üksnes kaubanduse ja majanduse küsimused, vaid palju enamat.  Pole ju kõik see, mis meie arvates on loomulik, ­õige ja  õiglane on, suure osa maailma arust seda sugugi. Meeldib see meile või mitte, aga euroopalikke põhimõtteid aktsepteeritakse tihti üksnes ajaloolistel või pragmaatilistel põhjustel. Kui tingimused muutuvad, ei pruugi nii enam sugugi jääda.

Võtkem näiteks need 12 riiki, kes osalevad praegu Vaikse ookeani majanduspiirkonna loomisel. Kui USA, Kanada, Austraalia ja Uus­Meremaa kuuluvad vastuvaieldamatult ühte kultuuriruumi, millega Jaapan on viimase 70 aasta jooksul tihedalt seotud ja kuhu ka Singapur oma pragmaatilise lähenemise poolest kuulub, siis Vietnami ja Brunei puhul seda eeldada küll ei saa.

On päevselge, et tegu on pragmaatilise ühendusega mingi eesmärgi saavutamiseks, ja päevselge on ka see, kelle mõju neutraliseerimiseks see ühendus tekib.

Meile on oluline, et nendest arengutest ei kasvaks välja midagi ebameeldivamat kui see, mida praegu võime näha Ukrainas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. August 2014, 19:16
Otsi:

Ava täpsem otsing