Kuidas aidata hädas ettevõtjaid?

14. august 2014, 00:00

Kuigi Vladimir Putini poliitsanktsioonid ei tähenda meie majandusele suurt üldist langust, puudutab Vene turu kinnikeeramine valusalt kümneid ettevõtjaid ja põllumajandustootjaid. Kas ja kuidas saaks neid aidata, olla solidaarne või tuleks lugeda kaotatud käive äririskiks, mis Venemaaga kaubeldes tuleb hinnale lisada?

Tipptegijad Eesti majanduselus jagavad soovitusi.

  • Piimasektor kannab Vene turu kadumisest enim kahju

Kõige suurema löögi sai Venemaa sanktsioonidest Eesti piimatoodete eksport idanaabri juurde, mis on aga tänavu kaheksa kuuga juba niigi vähenenud pea neli korda.

Piimandusühistu E-Piim juht Jaanus Murakas müüs Venemaale laia sortimenti, mis suuresti ühtib Eestis müüdavate kaupadega. Muraka sõnul oli Vene turg hea seetõttu, et sinna sai müüa kõrgema lisandväärtusega tooteid ehk siis lisaks tooraine müügile sai müüa ka juba lõpptarbijale mõeldud tooteid ning nende eest paremat hinda küsida.

Vene turu äralangemise järel jäävad aga kasutuseta Vene turule mõeldud pakendid. “Ettevõtetel on pakendeid ladudes väga suure raha eest ja need jäävad lihtsalt seisma,” nentis Murakas. Ta lisas, et küsimus on, mis nendest toodetest saab, kas pakendatakse ümber või võetakse ees­kuju Soomest. Nimelt lubas Soome veterinaaramet ajutiselt müüa soomlastele venekeelse pakendiga tooteid.

“Venemaa tagasilöök ei puuduta enam ainult neid ettevõtteid, kes Venemaale müüsid, vaid kogu sektorit, sest praeguseks on farmeritele makstav piima hind langenud või langemas 50 protsenti,” rõhutas ta.

Tere ASi juht Oliver Kruuda, kes veel üleeile väisas Peterburi, ütles, et Tere La Crema tooted olid poes veel müügil. ­Venemaale müüs Tere samuti kõrgema lisandväärtusega tooteid, nagu näiteks hapukoor topsis, koorejogurt La Crema, ­Emma kohupiimakreemid ning Kruuda sõnul Vene turu lemmikut – jogurtit “Rukkileiva meloodia”.

Estover OÜ juhatuse liige  Ago Teder rääkis aga, et neid sanktsioonid ei mõjuta. Löök tabas juba kaheksa kuu eest, kui Venemaa veterinaaramet Estoveri toodetele piirangud seadis. “Meie toodame lihtsalt selle koguse võrra vähem. Säilitame perspektiivis sarnast piima käitlemiskogust, millega parematel aegadel harjunud oleme,” lausus Teder. Ta lisas, et ehk sunnib praegu toimuv rohkem mõtlema Valgevene, Kasahstani ja Ukraina peale.

Teder märkis, et parim lahendus oleks see, et Euroopa Liit ja Venemaa suudaksid kokkuleppele jõuda. Vahepealsel ajal tegeleb aga Estover veterinaarameti piirangutega. “Kui embargo ühel hetkel ära lõpeb, siis kuulub ka meie ettevõte nende hulka, kellel on ­Venemaa tunnustus ja kes saab siis vabalt sinna müüa,” märkis Teder.

 

 

Soovitused

  • Riik ei saa nii küüniline olla!

Jaanus Marrandi, ettevõtja
Venemaa sanktsioonide käes ägavaid Eesti ettevõtteid tuleb kindlasti abistada. Rahandusministri öeldu, nagu oleksid ettevõtted võtnud liiga suuri riske ning mänginud kõik Venemaa näol ühele kaardile, pole korrektne lähenemine. Ettevõtjad pole rumalad, riske osatakse hinnata. Hoopis teine pilt avaneb siis, kui mängu tuleb poliitiline faktor. Kui ikkagi kõige taga on poliitilised otsused, siis ei saa riik küüniliselt käituda.
Võimalikud lahendused on ELi põllumajandustoetusraha ümbervaatamine ning samuti võiksid pangad hädas ettevõtetele vastu tulla, andes näiteks laenudest maksepuhkust.

  • Kolm abistamise tasandit

Raul Eamets, Tartu Ülikooli majandusprofessor
Hädas Eesti ettevõtete abistamiseks on kolm tasandit.  Esiteks peaks Euroopa Liit tervikuna ettevõtteid aitama, kuna Venemaa vastusanktsioonid on mõjutanud kogu Euroopa ettevõtteid. Näiteks võiks mõelda võimalikule abi­paketile. Arvestades, kui palju Euroopa Liidu keskne juhtimisprotsess aega võtab, on see meeletult ajakulukas.
Teine võimalus oleks olukorda Eesti-siseselt reguleerida, kasutades näiteks Euroopa Liidu toetusraha ümbervaatamist ning selle kaudu ettevõtteid toetada. Kolmas võimalus oleks head vastukaja saanud teavituskampaania, kus soovitatakse eestlastel kodumaist toodangut tarbida.
Mõistagi on käed-jalad tööd täis ka hädas olevatel ettevõtjail endil, kes peavad võimalikult palju pingutama, et otsida uusi turge. Ega ettevõtja maga, kui ta magaks, ei oleks ta ettevõtja.

  • Sööme iga päev sanktsioonipannkooke

Armin Kõomägi, kirjanik ja ettevõtja
Kuna sanktsioonid on poliitiline otsus, siis lasub riigil moraalne kohustus aidata oma hädas ettevõtjaid. Tegelikult mitte ainult riik ei peaks toetama, me kõik peaksime oma ettevõtteid toetama. Riik olemegi ju meie.
Näiteks võiksid eestlased iga päev süüa nii-öelda sanktsioonipannkooke, mille kõik koostisosad on toodetud Eestis. Me ise saame väga palju ära teha, et meie ettevõtete käekäik paremaks läheks.

  • Kiire kriisikoosolek on poliit-show

Jaanus Vihand, ETK juht
Emotsiooni pealt ei tohiks kindlasti otsuseid teha. Lepinguid on üles öeldud, kuid me ei tea, kui kaua see kestab. Kogu olukord tuleks valdkondade kaupa üle vaadata. Varem on meediast läbi käinud, et näiteks lõunanaabrid lätlased kutsusid kriisikoosoleku kokku väga kiiresti ning Eesti valitsusele on ette heidetud aeglust. Mina ei teeks meie valitsusele etteheiteid, Lätis võis kiire kriisikoosoleku näol tegu olla ka poliitilise show’ga.
Riik peaks ettevõtetele kindlasti appi tulema, kui löögi all on kogu sektor. Kriisiplaanid sõltuvad suuresti sellest, kuidas need koostatud on. Sageli tehakse kriisiplaan selleks, et oleks nii-öelda linnuke kirjas, ei muud. Tegelikult võib kriisiplaani alla ka lugeda näiteks kontaktide nimekirja, kellega ühendust võtta, kui juhtuma peaks midagi ootamatut. Ettevõtted peaks ­aktiivselt tegelema uute turgude ostimise ja lahenduste väljatöötamisega. 

  • Pole põhjust paanikat külvata

Jaan Puusaag, Krimelte üks omanikest
Poliitikute päästeplaan, et ettevõtjad peaksid sanktsioonide tõttu uusi turge otsima, on naeruväärne, sest seda teevad ettevõtjad niigi kogu aeg. See on jutuks hea küll, aga ma ei usu, et on ettevõtteid, kes ei tegele kogu aeg uute turgude otsimisega.
Kui kellegi jaoks kaotavad sanktsioonid kolmandiku käibest, võiks see olla oluline teema ettevõtte jaoks. Arvan, et neid ettevõtteid pole palju ja see teema on paljuski utreeritud. Paanikat külvata ning kella lüüa pole põhjust. Pigem tuleb mõelda, et see asi teenib ikkagi üllast eesmärki: kas me tahame, et meie lapsed elavad jälle Nõukogude Liidus või vabas Eestis?
Ettevõtjatele võiks tagada sarnast asja nagu ärikatkemise kindlustus. Kui mingi osa ärist peaks sinust sõltumatul põhjusel katkema, näiteks tulekahju tõttu, siis selle aja jooksul, kui ettevõte taastab oma võimekuse, kindlustusfirma kompenseerib brutokasumi mõjurite kõrvaldamiseni. See on tavaline praktika juhuks, kui midagi peaks juhtuma.

  • Ise me oleme selle tee valinud

Urmas Reimann, ASi Hiiu Kalur juhatuse liige
Riik peaks võimalikud abimeetodid läbi vaatama sektorite lõikes ning alles siis otsused langetama. Kalameeste puhul aitaks seegi, kui mingi osa püütud kala ladustamisest finantseeritakse. Sanktsioonid on kehtestatud 12 kuuks ning sel juhul on võimalik püütud kala külmutada ning ladustada.
Merest püütakse enim kilu ning räime ja kuigi käimas on teavutuskampaania, mis soosib kodumaiste toodete tarbimist, see teema kalatoodete kohta ei käi. Nimelt eksporditakse väga suur osa toodangust ning isegi kui eestlased hakkaksid rohkem kalatooteid tarbima, ei avaldaks see märkimisväärset majanduslikku mõju.
Kalandusettevõtetel tasuks mõelda nii alternatiivsetele turgudele kui ka uute kasutusalade juurutamisele, näiteks hakata tootma kalajahu.
Kui riigil on võimalik oma ettevõtteid abistada, siis seda ta ka teeb. Pealegi oleme me ise selle tee valinud.

  • Algas võidujooks uutele turgudele

Tiit Niilo, Nopri talu peremees
Iga riik peaks võimalikult kiiresti vaatama, kuidas saaks Venemaa sanktsioonidest mõjutatud ettevõtteid toetada, sest ühise seisukoha kokkuleppimiseks võib juba liiga hilja olla. Eesti riigi senine käitumine ei ole lubanud toidutootjatel ja farmeritel olla ühise toidulaua taga võrdsete võimalustega. Igal juhul on praegu olukord, kus konkureerivad toidutootjad saavad erineva energiaga ja võimekusega osaleda võidujooksus uutele turgudele. Vaatamata sellele, et on justkui ühisasi, siis tegelikult on kellelgi naelikud, keegi on paljaste jalgadega ja kellelgi on all vedrud.

  • Tuleb rahva käest küsida

Alar Tamming, Tavidi suuromanik
Iga ettevõte peab teadvustama oma äritegevuse juures geopoliitilist riski. On normaalne, et valesse kohta panuse teinud ettevõtted lähevad pankrotti. Kuid antud juhul pole ettevõtted midagi valesti teinud ja kannatavad poliitikute otsuste pärast. Poliitikute otsused aga ei lähtu praegu põhjalikust analüüsist, vaid grupimõtlemise psühholoogilistest seaduspärasustest.
Seetõttu oleks loogiline aidata ettevõtteid, kes on sattunud raskustesse, ise selles süüdi olemata. Kuid kuna riigil endal raha pole, vaid see on nii-öelda rahva raha, mis on laekunud inimestelt ja ettevõtetelt maksudena ja mida riik peaks eelkõige kasutama riigi kõigi kodanike huvides, siis selle kasutamine ühe huvigrupi aitamiseks ei pruugi samuti olla õige. Õiglane oleks rahva raha kasutamine lahendada rahva otsusega ehk iga inimene võiks sarnaselt e-hääletusega hääletada, kas tema raha eest abistamise poolt või vastu.

  • Riik ei tohi unustada ettevõtjaid

Jüri Käo, suurettevõtja
Riik ei saa päris kõrvalt vaadata ja öelda, et see on ettevõtjate äririsk. Praegu pole tegu tavaolukorraga. Riik võiks vaadata, kas EAS saab ­aidata ettevõtteid eksporditurgudele. See oleks üks viis ning selle tarbeks peaks võib-olla natuke rohkem vahendeid eraldama. Kui pank näeb, et ettevõtte põhiäri toimib, siis pank saab võimalusel maksegraafiku liigutamist kaaluda.

  • ELi võimalused tuleb ära kasutada

Ahto Lobjakas, poliitikaanalüütik ja kolumnist
Euroopa Liidu sanktsioonide suurim väärtus pole selles, et see tooks muudatuse Venemaa käitumisse. Pigem osutavad sanktsioonid Euroopa Liidu võimele vajadusel teha koostööd. Teatavates valdkondades, nagu põllumajandus, vaatab Euroopa Liit, mida annab teha. Ma loodan, et Eestis kasutatakse maksimaalselt ära ressursid, mis on olemas Euroopa Liidul. Euroopa Komisjon paneb kokku programmid. On oluline, et mõjutaksime nende programmide sisu ja kuju niivõrd, et saaksime aidata Eesti põllumehi.
Mida Eesti võiks teha? Meil on olemas EAS ja Arengufond. Nende asutuste olemasolu näitab, et riigil on valmidus majandusse sekkuda. Arvan, et igal valitsusel on kohustus seista makromajandusliku stabiilsuse eest. See ei tähenda, et peaksime püsti hoidma firmasid nii kaua, kui nad saavad Venemaale eksportida. Küsimus on ettevõtete toetamises, et nad leiaksid uusi turge. 

  • Minge poodi ostma!

Katre Kõvask, Premia Foodsi juht
Enne abistama tõttamist peaks hindama, kui suur abivajadus on. Enne peaks andma rahulikult aega atra seada, kui suurt toetusraha anda. Kõik inimesed saavad oma ostudega väga lihtsalt toetada Eesti toiduettevõtteid, kellel võib olla raskusi seoses Venemaa sanktsioonide kehtestamisega. See on parim nõuanne, mida praegu anda, kuna see olukord on keeruline ja ettevõtete lõikes väga erinev.
Kui riik suudab luua soodsamat fooni uutele turgudele minekuks, on see äärmiselt teretulnud.

  • Sarnane olukord on olnud

Jüri Mõis, suurettevõtja
Venemaa sanktsioonide tõttu raskusesse sattunud ettevõtted peavad end ennekõike ise abistama. Üldiselt tuleb neil ikka ümber­struktureeruda. Kui ei õnnestu Kesk-Aasiasse ja ­Põhja-Aafrikasse neid tooteid müüa, mida enam Venemaale viia ei saa, siis tuleb hakata midagi muud tegema.
Sarnane ümberorienteerumine toimus umbes seitse aastat tagasi transiidisektoris. Kõik, kes tahtsid ida pool asja ajada, pöördusid ­Valgevenesse või Ukrainasse.
Ettevõtete abistamiseks oleks loogiline ka mingi Euroopa taustaga solidaarsusfond. Ettevõtteid abistavad sellised meetmed, mis aitavad neil oma äritegevust ümber korraldada.

  • Venemaale Türgi kaudu

Enn Veskimägi, Standardi suuromanik
Seda, mida nüüd teha, tuleks küsida eelkõige nende käest, kes olid tugevad sanktsioonide pooldajad, kuid täna on nad vait.
Muidugi oleks hea, kui riik saaks õla alla panna, aga kust see raha võetakse? Mina ei kujuta tegelikult ette, sest see pole ju üldse väike summa.
Riik on lubanud, et minnakse uutele turgudele, see on isegi reaalsem variant kui raha leidmine. Selleks laenu ei võeta, selles olen ma veendunud.
Eks esimene asi on üritada leida teisi turge ja muid teid ekspordiks. Variant on müüa põllumajandussaadusi näiteks Türgi kaudu Venemaale.

  • Ettevõtja leiab ise lahenduse

Hillar Teder, suurärimees
See ei saa kindlasti olla mingi raha külvamine. Saatkondade kaudu ettevõtjatele uue turu otsimist ei pea ma professionaalseks. Ma arvan, et ettevõtja otsib ikkagi endale ise turgu.
Ettevõtjad on elujõuline rahvas. Kui ta juba ettevõtja on, siis küllap ta leiab lahenduse. Ei usu, et riik saab ettevõtteid eriti aidata.
Praegu lihtsalt peab natuke kannatama. Eks ettevõtjad otsivad uusi turge, eks poliitikud üritavad suhteid klattida. Ma ise usun, et need klatitakse ära suhteliselt lühikese aja jooksul.
 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. August 2014, 20:26
Otsi:

Ava täpsem otsing