Puhkepäev. Kõhe tunne ehk Kuidas panna korraga tööle silmad ja jalad

Rebeka Põldsami kureeritud rahvusvahelise näituse alatooniks on queer- ehk kväärkultuur, ent näitusel jääb seda oodatust väheks.

Väljapanek algab paljulubavalt, sest esimese videona näeme tuntud saksa koreograafi ja performance’i kunstniku, sh ka kväärkultuuri esindaja Antonia Baehri videot 1994. aastast ehk tema õpingute ajast. Baehri kaalukamad teosed pärinevad aga viimasest veerandsajast aastast.

Vastandid. Norrakas Jannicke Lakeri video “Jooksev naine” on oma lihtsuses mõneti Baehri video vastand. Laker on tuntud kui videokunstnik, kes keskendub alati peamiselt ühele emotsioonile, olgu see siis häbi, süütunne või mentaalne kuritarvitamine. Näitusel olevas videos näeme pimeduses jooksvat keskealist korpulentset naist. Ta on meeleheitel ja väsinud, kuid ta ei lõpeta jooksmist. Lausa valulikult mõjuv video vallandab tahtmatult vaatajas nii füüsilise ebameeldivustunde kui ka kaasaelamise.

Üllatavalt mõjub Denes Farkase, meie Veneetsia biennaali hiljutise esindaja uus installatsioon. Keerulises võrgustikus ja viitamissüsteemis on Farkas moodustanud kõnekate detailide mosaiigi, mis räägib sotsiaalsest märgistamisest ja elitarismist, teadmiste võimu ärakasutamisest manipulatsiooni eesmärgil, autoriteedi kui tõerääkija tegelikust palest.

Suhteliselt otsekoheselt on kuraatori välja pakutud teemat käsitlenud Anu Vahtra ja Neeme Külm. Vahtra tegeleb ruumimoonutustega ning tema viimane suurem installatsioon oli Tartu Kunstimuuseumi viltuse maja tugede taastamine. EKKMis läheneb Vahtra kõhedustunde tekitamisele väga lihtsate, kuid mõjuvate vahenditega.

Lõks vaatajale. Need, kes EKKMis varem käinud, teavad, et seal on üks vana šahti ruum, mis on tugevalt kaldus. Tavaliselt näidatakse seal videot ja vaatajal ei ole otsest vajadust šahti laskuda.

Vahtra töö “17.9°” paneb vaataja dilemma ette: kas laskuda kaldus šahti ja näha, mis asub sinna riputatud pildiraami teisel pool, või teeselda hapusid viinamarju: ilmselt ei ole pildiraami teisel küljel mitte midagi, see on lõks. Viis, kuidas Vahtra vaataja nii füüsiliselt kui ka vaimselt lõksu püüab, on märkimisväärne. Ühelt poolt hirmu paine ja teisalt rahuldamata vajadus näha nähtamatut.

Neeme Külma töö üritab sarnaselt Vahtraga vaataja julguse proovile panna, ent mitte nii ekstreemselt.

Kolmanda korruse terrassile viiv maja kuju imiteeriv raudvõrest ruum pakub ilusat linnavaadet ja baleriini moodi tasakaaluhoidmist ehk võimalust, kuidas panna korraga tööle silmad ja jalad.

 

“Kõhe tunne?!”

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Põhja pst 35, TallinnNäitus on avatud kuni 07.09